Aleksander Kilk on inseneriteaduskonna elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi elektrotehnika ekspert.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Lõpetasin Tallina Polütehnilise Instituudi 1969. aastal elektromehaanika insenerina elektrimasinate ja -aparaatide erialal kiitusega. Lõpetamisel suunati mind tööle vanemlaborandina TPI energeetikateaduskonna elektrimasinate kateedrisse. See oli juba õpingute ajast minu kodukateeder.
Teadlased olid selleks ajaks välja arendanud magnet-hüdrodünaamiliste (MHD) seadmete uurimise ja projekteerimise väga kõrge taseme, millega oldi NSV Liidus juhtpositsioonil. Minagi osalesin lõpukursusel MHD-pumpade uurimise ja projekteerimise töögrupis, mida juhtis dotsent Viktor Keskküla. Minu ülesandeks oli välja töötada lahendus, kuidas kaitsta MHD-pumba staatori mähiseid spiraalkanalis voolava liitiumi 1200-kraadise temperatuuri kahjustava toime eest. Sel teemal kaitsesin ka oma diplomitöö, mida tunnustati vabariigi üliõpilastööde konkursil esikohaga.

Vanemlaborandina jätkasin uuringuid pöörleva magnetväljaga MHD-seadmete väljatöötamiseks dotsent Viktor Keskküla teadusgrupis. Projekteeritud seadmete abil sai kasvatada väga suuri räni-monokristalle läbimõõduga kuni 250 mm ja selgus, et tänu nende MHD-induktorite kasutamisele paranes monokristallide kvaliteetse saagise osa kuni 40%! Ühe erilise MHD-seadme lahenduse väljatöötamisest meenuvad veel kaks MHD induktorit PIKOS, mida katsetati edukalt kosmose tingimustes GaAs monokristallide kasvatamiseks.

Üsna varsti hakati mind rakendama ka üliõpilaste juhendamiseks ja 1973. aastal alustasin tööd assistendi ametis. Lisandusid harjutustunnid, mis nõudsid päris suures mahus enesearendust ning ühe õppeaasta õppetöö koormuseks kujunes kokku ligi 1300 tundi. Sellele lisandus teadustöö. Olin 1973. aasta suvel abiellunud ja peatselt sündisid perre lapsed, aga tänu minu tublile abikaasale saime hakkama.

Aastatel 1970–1990 oli elektrimasinate kateeder üsna arvukas – seinal rippuvas tunniplaanis oli kirjas 18 õppejõu nimi. Meil oli vanuseliselt ja huvide poolest kirju, kuid kokkuhoidev kollektiiv. Olümpiaujuja Veiko Siimar korraldas meile kolmapäeviti ujumistunni Kalevi ujulas, talvisel õppevaheajal käisime kateedriga 3-päevastes suusalaagrites Otepääl, Viljandis, Võsul jm, kus lisaks sportlikule tegevusele peeti õhtuti sisukaid seminare. 

1988. aastal sai minust vanemõpetaja, hakkasin elektrimasinate teemal loengukursuseid koostama ja andma. 1992. aastast olin lektor, 2009–2019 dotsent ning ametinimetuste uute muudatuste taustal nimetati mind septembrist 2019 ümber vanemlektoriks. 2009–2012. töötasin ka energeetikateaduskonna elektrotehnika aluste ja elektrimasinate instituudi direktorina.

Minu 1969. aastal alanud teadustöö MHD seadmete valdkonnas jätkus kuni 1992. aastani. Siis katkesid sidemed seniste lepingupartneritega Venemaal, Eesti Vabariigis aga puudus huvi ja vajadus sellesuunalise uurimis- ja arendustöö vastu. Juba 1988. aastaks olin kogunud oma teadustöö tulemused väitekirjaks teaduste kandidaadi kraadi (vastab tänapäeva PhD-le) kaitsmiseks, kuid nõukogude perioodi lõpus olid kandidaadikraadi kaitsmise võimalused Venemaal peaaegu võimatud. Nii seisid materjalid lauasahtlis, kuni Eesti Vabariigi oludes alustati uuesti ka teaduskraadide kaitsmist ja omistamist. Vormistasin need ümber teadusmagistri tööks MHD-induktsioonseadmete uuringute teemal ja kaitsesin magistritöö TTÜ-s 1992. aasta alguses, sain TTÜ diplomi nr 000012.

Jätkasin tegelemist peamiselt elektrimasinate alaste uuringutega, samuti mõnede taastuvenergia ja lokaal-elektritoite teemadega. Põhiliseks valdkonnaks kujunes püsimagnetitega sünkroongeneraatorite uurimine ja väljatöötamine, mis leiavad kasutamist eelkõige tuuleenergeetikas. Sel teemal koostasin ja kaitsesin 2008. aastal ka oma doktoritöö, hakkasin juhendama ka elektrimasinate valdkonna doktorante.

Mida on ülikoolis töötamine teile andnud?

Loominguline õhkkond, aina uuenevad vanad teemad ja uued väljakutsed ei lase tekkida paigalpüsimise või „sammaldumise“ tunnet. Väga tugevaks motivaatoriks on (koos)töö noortega, see hoiab ka enda hinge nooruslikumana, säilitab võime uudistada ja imestada. Vahel harvem siiski ka vihastada – eelkõige väliste tegurite ja mõnede tobedate regulatsioonide pärast.

Ülikoolielu ei koosne aga ainult õppimisest ja töötamisest. Minu tudengiaastate alguses asutasid minust paar aastat vanemad energeetikateaduskonna rännuhuvilised noormehed Ants Kabral ja Kalle Süld TPI Matkaklubi ning 1966. aastal tõmbasin ka mina matkasaapad jalga. 1969. aastast sai minust TPI Matkaklubi esimees, millele järgnes 20 aastat mõnusaid koostegemisi toredate rännuhimuliste tudengite ja õppejõudude-teadlaste seltskonnas. Matkaklubi liikmetele korraldati sportlikke matku ja matkagruppide nn turiaade nii Eestis kui paljudes NSV Liidu piirkondades: suusamatkad Hibiinide mägedes või Uuralites, süstamatkad Karjalas, jalgsimatkad Karakumi kõrbes või Krimmis, mägimatkad Kaukaasias jne. Eriliselt põnev oli matk Ida-Sajaanidesse Tofalaaria mägipiirkonda ja Uda jõele, sest see oli ühtlasi ka meie värske pere pulmareisiks. Kokku sai minu kontole ligi 30 sportlikku matka ja saavutasin meistersportlase kandidaadi nimetuse – meister¬sportlase tasemest jäi puudu ainult üks matk …

Nendest matkagruppidest kujunesid tugevad sõpruskonnad, kes ka hiljem läbi elu jäänud omavahel suhtlema. Ühiste matkade kaudu sündisid mõnedki omavahel hästi sobitunud ja tugevas suhtes abielupaarid. 

Olen tegelenud ka fotograafia ja aiandusega, aga kõige põhjalikumalt olen ma läbi aastate tegelenud mesindusega. 10. sünnipäevaks kingiti mulle esimene mesilaspere, praeguseks on minu mesila kasvanud juba mitmekümne mesilaspereni. Karksi kandis maakodus looduse keskel „laadin akut“: mesilaste vaatlemine ja kogu looduse tark elukorraldus annab mõtteainet ja nende pisikeste töökate putukate jälgimine hingekosutust. Mesilaspere kui sotsiaalse putukaühiskonna targast ja sihipärasest toimimisest võiksid ka inimeste kogukonnad nii mõnelgi puhul õpetust võtta.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Valiksin Olav Aarna rektoriperioodi 1991–2000. Ühelt poolt toimus sellel ajavahemikul TPI ümberkujunemine Tallinna Tehnikaülikooliks, millega kaasnesid suured muutused nii õppe- kui teadustöös, samuti mõtteviisis. Teisalt toimus minu õppe- ja teadustöö jätkuvalt vanas Energeetikamajas Kopli tn 82 ja sinna ei ulatunud liiga tuntavalt Mustamäelt võimalikud rahutust põhjustavad ülemäärased käsud ja keelud. 

Tulevase rektori Olav Aarnaga oli mul ka varem vahetuid kokkupuuteid, kui käisime aastatel 1984–1986 TPI Spordiklubi korraldatud bussitranspordiga osalemas Tartu maratonidel. Traditsiooniliselt ööbis meie mõnekümnest suusatajast koosnev grupp Elva lasketiiru hoones magamiskottides külg külje kõrval, Olav Aarna teiste hulgas. Eks sportlikult aktiivne ja rahulolu pakkunud pingutuste seisund loobki sellele perioodile tagasivaates omamoodi positiivse tausta. 

Milline on olnud suurim õnnestumine, mille üle olete uhke? 

Vast minu juhendatud kolme doktoritöö edukas kaitsmine ja nende doktorite järgnev tubli teadus- ja arendustöö on minule tagasivaates tore tulemus. Ja kui nende juhendamisel nüüd juba järgmise põlvkonna doktorandid oma dissertatsioone edukalt kaitsevad, siis on uhke tunne küll. 

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Ülikoolis on omal kombel vaba mõtte- ja tegevusruumi, täidetud tudengite noorusliku, vahel lausa pidurdamatu entusiasmi ja energiaga. Parafraseerides kaugest minevikust pärit  lendlauset „Linnaõhk teeb vabaks“ tahaksin tänapäevaselt väita: „Ülikooli õhkkond teeb vabaks!“. Selline üsna mitmekesist eneseteostust võimaldav töökeskkond koos noorusliku ja heatahtliku ülikooliperega on vist põhimagnet, mis mind aastakümneteks ülikooli külgetõmbes hoidnud. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.