Kirjeldage oma teekonda teaduse juurde: kuidas teist sai õppejõud ja teadlane?

Esimesed märgid mu huvist õppejõu töö vastu hakkasid ilmnema juba kolmanda kursuse tudengina, kui Ülo Tärno ehitusmehaanika tundides istudes tabasin ennast aeg-ajalt mõtlemast, et kuidas mina õppejõuna ühte või teist asja seletaksin. Samas, ega ma tol hetkel veel teadlikult ei planeerinud ülikooli tööle jääda ja mõtlesin pigem projekteerimisvaldkonna peale.

Kui siis mingil hetkel ilmselt neljanda kursuse paiku hakkasin uurima, et kas ma võiks kuidagi ülikoolis rakendust leida, sain vastuseks, et minu järgi vajadus puudub ja seetõttu läksin viimasel kursusel olles hoopis projekteerimisfirmasse tööle. Kui aga bakalaureusetöö oli kaitstud ja magistriõppesse astusin, siis kohe septembri esimestel päevadel kolmanda korpuse koridoris jalutades võttis tollane ehitusteaduskonna mehaanikainstituudi direktor Jaan Metsaveer mul varrukast kinni ja küsis, et kas ma oleksin huvitatud ehitusmehaanika harjutustundide tegemisest.

Ega ma pikalt ei mõelnud ja seal samas andsin kohe nõusoleku ning juba järgmisel päeval tuli mul tudengite ette minna. Kuna see oli aastal 2001, siis saab sel sügisel mul täis veerand sajandit ülikoolis töötamist. Sellest viimased seitse aastat olen käinud õpetamas ka meie Tartu kolledži tudengeid.

Teaduse juurde jõudsin doktorantuuris. Ja sellega on tegelikult päris omapärane olukord. Kui harilikult on teadus- ja õppetöö omavahel tihedasti seotud, siis minu puhul juhtus nii, et need läksid väga lahku. Kuna ehitusmehaanikaalase teadustööga pole meie majas sel sajandil enam tegeletud, siis tekkis küsimus, et kuhu suunda liikuda. Doktorantuuris jätkatakse sageli sarnase temaatikaga, milles magistritöö tehakse ning kuna bakalaureuse- ja magistritöö sai tehtud Karl Õigeri juhendamisel, siis oleks võinud jätkata ehituskonstruktsioonide alal.

Varasemalt oli sellele aga veidi viltu vaadatud, et miks mina olen ühes instituudis ja mu juhendaja teises, mistõttu üritasin teist korda sama reha otsa mitte astuda. Kuna tol hetkel oli minu instituudis Tarmo Soomere, kes kureeris ehitusteaduskonnas sadamaehituse ja rannikutehnika eriala, ning tema tegemised olid väga huvitavad ja perspektiivikad, siis otsustasin ma tema omale juhendajaks paluda ja nii sattusin väga vesise temaatika peale. Ja paraku läks nii nagu minul ikka, et ükskõik kelle ma omale juhendajaks valisin, teiste arvates oli see ikka vale valik.

Tol hetkel kuulsin nii mõneltki väga krõbedat kriitikat oma otsuse suhtes, aga tagantjärgi võin öelda, et mu kõhutunne oli algusest peale õige, sest tänu sellele valikule sain kätte tipptasemel teadustöö kogemuse rahvusvahelises meeskonnas. Pärast kraadi kaitsmist 2010. aastal olen ma Soomerega koostööd jätkanud, kuigi ta praegu ei ole enam meie teaduskonnas.

Kas enese sidumine Tallina Tehnikaülikooliga oli tingitud teie vanaisa mõjust, kes oli ülikoolis dotsent?

Seda võib päris kindlalt öelda. Vanaisa võttis mind pidevalt ülikooli kaasa ja legendi kohaselt olin ma üheaastane, kui esimest korda sellesse majja sattusin. Tollased õppejõud armastasid hilisematel aegadel päris tihti meenutada, kuidas ma ehitusmehaanika kateedris laudade all ringi roomasin. Ja kui koolis õpetatakse lastele, et kool on lapse teine kodu, siis mina olen armastanud öelda, et minu jaoks oli Tehnikaülikool teine kodu.

Kuna ema on mul ka ehituse eriala lõpetanud ja projekteerijana töötanud ning tagatipuks elasime majas, kus pooltes korterites olid “tipi” õppejõud, siis oligi mul lapsepõlv tihedasti nii akadeemilise maailma kui ka ehitusvaldkonnaga seotud. Need tihedad seosed jätkusid muidugi ka tudengipõlves.

Näiteks tuli mul tugevusõpetust teha Uusi Raukasega, kelle perega oli varasematel aegadel alati aastavahetusi tähistatud, kuna me elasime samas trepikojas. Ega vanaisa otseselt ei mõjutanudki mind kunagi ennast ülikooliga siduma, kõik otsused olid mul enda poolt tehtud, aga ilmselgelt olid need mu perekondlikust taustast ja lapsepõlvest mõjutatud. Millalgi oma viimaste eluaastate jooksul vanaisa ka ütles seda, et ta ei hakanud mind otseselt kuhugi suunama, kuna ta nägi ilma selletagi, kuhu suunas ma liigun.

Mis on teie praeguse teadusprojekti teema ja kuidas te selleni jõudsite?

Nagu eelnevalt mainisin, olen ma teadustöö osas ikka Soomerega koostööd teinud ja praeguse hetke teemani jõudsin ka tema kaudu. Kui pärast ühes doktoritöö kaitsmiskomisjonis istumist jäin temaga maast ja ilmast heietama, pakkus ta välja, et võiksime hakata tegelema Läänemere lainete suunalise struktuuri ja selle muutustega viimaste aastakümnete jooksul.

Kui lainete kõrgused ja perioodid on suhteliselt hästi uuritud, siis lainete levikusuundade muutused on seni jäänud tähelepanu alt välja, kuigi just need määravad suurel määral, kuidas laineenergia rannikule jõuab. Ehitusinseneri vaatepunktist on see teema oluline eelkõige seetõttu, et lainete suund mõjutab otseselt koormusi rannikuehitistele, sadamatele ja meretaristule, aga ka setete liikumist ja rannajoone arengut.

Projekti eesmärk on kvantifitseerida lainete keskmised ja valitsevad suunad ning analüüsida nende pikaajalisi muutusi alates 1960. aastatest. See võimaldab paremini hinnata nii ekstreemsete lainete mõjusid kui ka ajas muutuvat koormusskeemi, mis on vajalik kestlike ja töökindlate insenerilahenduste kavandamisel.

Kui kaua olete antud teemaga tegelenud ja millal loodate jõuda tulemusteni?

Kuna eespool mainitud jutuajamine toimus möödunud sügisel, siis on see alles väga värske teema ja reaalselt olen sellega viimased paar kuud jõudnud tegeleda. Sellele teemale sai võetud ka üks doktorant ja seetõttu on see praegu planeeritud umbes nelja aasta peale. Aga esimesi tulemusi võiks oodata juba sel suvel. Tempo on peal ja kaua venitada ei saa, sest muidu jõuavad meie suured konkurendid sakslased meist ette.

Mis võiks olla projekti mõju?

See teadustöö võiks kaasa aidata täpsemale sadamaehitiste ja laiemalt võttes üldse rannikuehitiste projekteerimisele ja rannikukaitse meetmete valikule. Siinjuures on oluline asjaolu, et muutused lainete suundades võivad kaasa tuua senisest erineva koormuste jaotuse konstruktsioonidele, näiteks võib suureneda koormus nendele rajatise osadele, mis varasemate teadmiste järgi ei olnud kriitilised. See tähendab, et lisaks koormuste suurusele tuleb projekteerimisel arvestada ka nende suunalise iseloomuga ning võimalike muutustega ajas.

Teie sulest ilmub peagi ülimahukas 730 leheküljeline õpik. Rääkige pisut selle saamisloost.

Ma ise seda ülimahukaks ei nimetaks, kuna eelmine õpik oli mul 800 leheküljeline ja selle hilisem digiversioon isegi 1100 lehekülge. Seetõttu võib öelda, et varasemate aegadega võrreldes kipub mul praegu asi lahjaks jääma. Aga nüüd siis natuke selle saamisloost. Kui päris algusest alustada, siis kunagi ammusel ajal noore õppejõuna vaatasin, et meie ülikooli ehitusmehaanika õppejõud on alati väga aktiivsed raamatute kirjutajad ja oma valdkonna arengusse panustajad olnud ja leidsin, et ega mina ei saa siis viletsam olla.

Kui aastal 2010 olin doktorikraadi ära kaitsnud, siis tekkis hulganisti vaba aega juurde ja kuna tollasel loenguõppejõul Andres Lahel hakkas tema õpik parasjagu valmima, siis võtsingi enda esimese õpiku kirjutamise käsile, mis ilmumiseni jõudis 2018. aastal. See raamat käsitleb ehituskonstruktsioonide staatika teemat, mis moodustab meil põhilise osa õppetööst. Ja ega mul siis vist kohe peale seda ei olnudki mõttes nii suuremahulise kirjutamisega jätkata.

Sel hetkel vaatasin, et minu töö on tehtud, selline telliskivimõõtu raamat on välja antud ja nüüd aitab küll. Samas aga oli tudengitele staatika kõrval ka muudes ehitusmehaanika valdkondades vaja korralikku lugemismaterjali, mistõttu vaikselt hakkasin ehituskonstruktsioonide stabiilsuse teema kallal nokitsema ja siis millalgi tekkiski mõte, et äkki peaks selle ka raamatuks kirjutama.

Kui paar aastat hiljem sai esimese koroonasemestri ajal hakatud ehitusmehaanika kursuses varraskonstruktsioonide dünaamika teemat käsitlema, siis tuli selle jaoks samuti hakata lugemismaterjali kirjutama ja nii oli mul juba korraga kaks uut raamatut käsil. Lõpuks otsustasin mõnede projekteerijate soovitusel, et kirjutan dünaamika õpiku enne valmis. Nüüd olengi kuus aastat sellega tegelenud ja 11. juunil ehk vanaisa sündimise päeval tuleb mu värske raamatu “Ehitusmehaanika. Varraskonstruktsioonide dünaamika” esitlus.

Millised on olnud teie karjääri jooksul kõige keerulisemad ametialased väljakutsed?

Kuna ehitusmehaanika on ehituserialade üks raskemaid õppeaineid, siis on minu jaoks olnud nende 25 aasta kõige suuremaks väljakutseks see, kuidas õpetada seda õppeainet võimalikult tulemuslikult. Rasked õppeained kipuvad paljudele üldjuhul ka ebahuvitavad olema ja tänapäeval ei saa enam suhtuda asjasse niimoodi, et õppejõud kannab tuimalt loengus oma materjali ette ja siis tudengid vaadaku ise, kuidas asja ära õpivad. Taoline nõukaaegne põhimõte on kõige efektiivsem viis tudengites õppimishuvi ära kaotada.

Kui iseendal on piisavalt tahtmist, siis on ka kõige raskemaid ja igavamaid õppeaineid võimalik õpetada niimoodi, et tudengid entusiastlikult asjaga tegelevad. Mina sain oma külma duši kätte umbes kümme aastat tagasi, kui mul ühel semestril lõpetas ainult kolmandik positiivse hindega ja ülejäänud olid nullid.

Ma imestan siiani, et mind sel hetkel õppeosakonda vaibale ei kutsutud. Kui tulemused olid nii sügavasse auku kukkunud, siis nõudis see kõvasti aega ja vaeva, et sealt välja ronida. Vahepeal hoidsin kahe käega peast kinni ja vaatasin, et vahet ei ole, mida ma teen või ei tee, tulemust sellel pole.

Kuna endal lõppesid ideed otsa, siis sai hakatud inseneripedagoogikaalase kirjandusega tutvuma ja mitmed kursused läbi tehtud ja see aitas lõpuks augu servale tagasi ronida. Ja nagu nüüd võib kuulda ja lugeda, on mul õnnestunud ehitusmehaanika muuta väga kõrgelt hinnatud ja tunnustatud õppeaineks. Lisaks olen pidanud ka mõnel koolitusel käima rääkimas, kuidas tudengitega hakkama saada. Ja mõned aastad tagasi tunti inseneriteaduskonna õppearenduse keskusest huvi, et kas võib vajadusel suunata hädas olevaid noori õppejõudusid minu tundi kuulama-vaatama ja kogemusi saama.

Ütlen ka selle ausalt ja otsekoheselt välja, et mina iseenesest olen karmi käe poliitika pooldaja ja olen öelnud ka oma tudengitele, et ega inseneri diplom ei peagi lihtsalt tulema, sest hilisem elu on karm ja ehitusinseneri amet on vastutusrikas. Aga oluline on siinjuures see, et kui karmi käe poliitika tänapäeva inseneripedagoogikast lähtuvate põhimõtete ja motivatsiooniteooriaga ära tasakaalustada, siis keegi ära ei sure. Ja tudengid oskavad sellist lähenemist hinnata, sest tagasisides on mulle päris palju kirjutatud, et väga hea, et õppejõud distsipliini nõuab ega tee loodritele mingeid erandeid.

Nii et kui keegi mõtleb, et tudeng oskab väärtustada ainult seda, kui hinde lihtsalt kätte saab, siis selle kohta ütleksin, et eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt. Meie ülikooli tudengid väärtustavad siiski midagi muud. Aga kogu see eelnevalt kirjeldatud kogemus ja sellest probleemist välja tulemine pani mind ka laiemalt mõtlema, kas küsimus on tänapäeva tudengites või hoopis selles, kuidas me neid õpetame.

Kas tudengite kvaliteet on langenud või on hoopis õpetamise meetodid vananenud?

Klassikaliselt hakatakse halbade tulemuste korral kohe süüdistama tudengeid, kes üldse õppida ei viitsi, aga siin tuleb arvestada ikkagi sellega, et ajad muutuvad, inimesed muutuvad ja iga uue põlvkonna tudengitele tuleb uut moodi läheneda. Küsimus ei ole mitte selles, et praegused tudengid oleksid kuidagi kehvemad, vaid lihtsalt ajad on muutunud.

Ütlen siin välja selle karmi ja õppejõudude hulgas väga ebapopulaarse lause, mida ka paar aastat tagasi ühel koolitusel esinedes ütlesin, et kui õppejõul kaovad tudengid loengust ära ja tulemused kukuvad kuristikku, siis ei ole mõtet kohe tudengeid hakata süüdistama, vaid tuleks kaaluda ka seda varianti, et äkki tema enda loengud ja õpetamismetoodika kuuluvad eelmisse sajandisse.

Võtame sellise hüpoteetilise näite, et kui õppetööd alustab sada tudengit ja lõpuks jääb loengusse kolm tudengit järgi, siis ilmselgelt ei ole probleem tudengite laiskuses. See on paraku täiesti normaalne, et tänapäeva nutikeskkonnas üles kasvanud üliõpilane ei pea olema huvitatud eelmise sajandi stiilis loengutest. Seega minu vastus küsimusele on, et tõsiste probleemide tekkimise korral ei ole põhjuseks mitte tudengite kvaliteet, vaid vananenud õpetamismetoodika. Kui läheneda õppetööle põhimõttega, et ma olen eluaeg ühtmoodi teinud ja kui kogu aeg on kõlvanud, miks siis enam ei kõlba, siis see on potentsiaalselt väga hea alus selleks, et mõni raskem õppeaine päris põhja lasta.

Kui umbes kümme kuni viisteist aastat tagasi oli selline periood, kus ehitusse sisseastujate arv drastiliselt langes, siis koos sellega läks tõesti alla ka nende kvaliteet. Aga võin päris kindlalt öelda, et praegusel hetkel on meil ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise erialal tugev ja motiveeritud kontingent koos, kellega on väga meeldiv tööd teha. Kui neile õigesti läheneda, siis on sealt võimalik väga suurepärased tulemused kätte saada.

Ei ole nii, et vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem. Ka praegu on nad sama värvilised, aga selleks peab ka õppejõud pingutama ja ennast arendama. Viimased kolm aastat on vähemalt minu juurest läbi käinud väga asjalik tudengite seltskond, kellega pole mingeid probleeme olnud. Ja praegu saan ma kontrolltöödele ja eksamitele rahuliku südamega hakata nii öelda vinti peale keerama, sest ma tean, et mu tudengid saavad korralikult hakkama. Kui ise rohkem pingutada, siis saab ka tudengitelt rohkem nõuda.

Te olete saanud õppejõuna erinevaid aunimetusi ning teid on suisa neljal korral valitud parimaks õppejõuks. Mis võiks teie hinnangul olla põhjuseks, et tudengid on teid läbi aastate ja aastakümnete nii kõrgelt hinnanud? Mida teie teete teistest õppejõududest erinevalt?

Ma arvan, et siin ei ole ühte ainukest konkreetset põhjust, vaid kombinatsioon tervest hulgast teguritest. Kõigis tegemistes olen lähtunud oma õppejõu karjääri esimesel  nädalal Tärnolt saadud kuldsete sõnadega soovitusest, et tublile üliõpilasele, kes tahab hästi õppida, tuleb luua kõik võimalused selleks, et ta saaks hästi õppida. Ja seda olengi püüdnud teha. Eks iga õppejõud tahab hästi õpetada, aga ju siis minul on õnnestunud paremini tudengiteni jõuda.

Nagu varasematest vastustest on juba välja koorunud, siis olen vanaaegsetesse dogmadesse klammerdumise asemel omale tänapäevase õpetamisteooria alused selgeks teinud ja ma usun, et see on üks oluline tegur. Ilmselt ei saa vähetähtsaks lugeda minu oskust selgitada keerulisi probleeme lihtsas sõnastuses. Mulle meeldib see põhimõte, et kui ikka tahvel otsast otsani ülikeerulist matemaatikat täis kirjutada, siis peab õppejõud suutma ühe lausega ja maakeelsete sõnadega ära seletada, et mis selle asja mõte on ja mida see endast kujutab.

Ära märkida tasub ka seda, et ma olen hoidnud täpselt sama joont nagu mulle suureks eeskujuks olnud vanaisa, kelle kohta räägiti, et ta on küll karm, aga samas väga hooliv. Täpselt samad sõnad käivad aastast aastasse ka minu tagasisidest läbi. Ja vana tõde on see, et ega meelde ei jää need õppejõud, kellega lihtsalt ja vähese vaevaga viie kätte saab, vaid need, kellega on raske, aga kes pühendunult õpetavad ning tudengit toetavad ja temast hoolivad.

Millised on olnud karjääri põnevamad hetked?

Ma arvan, et üheks kõige põnevamaks hetkeks oli see, kui mul doktorantuuri ajal ilmus esimene teadusartikkel. Kuna see ilmus soliidses ajakirjas 1.1 kategooria artiklina, kus mina olin esimeseks autoriks, siis oli see minu jaoks väga suureks sündmuseks, mida sai suure põnevusega oodatud. Ja kuigi hilisemates artiklites on palju olulisemaid sõnumeid olnud, siis kõige eredamalt ongi just see esimene meelde jäänud.

Uuemast ajast on põnevamad hetked pigem õppetööga seotud. Kui tudengid peavad hakkama ühel või teisel moel oma teadmisi näitama, siis alati ootad huviga, et kuidas tolle aasta tulemused on ja kui palju minu tegemistest kasu on olnud. Seda on alati huvitav jälgida, et kui tudengid alustavad sügisel nii öelda puhtalt lehelt, siis kuhu nad kevadeks välja jõuavad ja millise arengu läbi teevad.

Millised on teie isiklikud eesmärgid õppejõu/teadlasena?

Eks üks põhieesmärke õppejõuna on loomulikult oma õpetamismetoodikat ikka jätkuvalt täiustada, et tudengid intensiivsemalt iseseisvat tööd tegema panna. Selles osas on arenguruumi veel kõvasti, kuigi varasemate aegadega võrreldes olen ma praeguseks saanud tudengid palju aktiivsemalt iseseisvalt tegutsema. Mõnel semestril lahendavad nad vabatahtlikult nii palju ülesandeid, et ma ei jõua neile neid nii palju anda kui mõned sooviksid. Edaspidi oleks eesmärgiks, et taoline aktivism viia iga viimasegi tudengini. Kindlasti tahaks tihedamat koostööd teha ehituskonstruktsioonide õppejõududega, kuna ehitusmehaanika on ju konstruktsioonide arvutamise aluseks. Seetõttu on mul väga hea meel, et Ivar Talvik leidis aega mu raamatu retsenseerimiseks, kui läksin küllaltki viimasel hetkel tema juurde enam-vähem sellise jutuga, et seda retsensiooni oleks juba eelmiseks päevaks vaja läinud.

Üks suur eesmärk ja pikaajaline missioon on seotud oma valdkonna eestikeelse kirjandusega. Nimelt, kui ma esimese õpiku kirjutamise ajal veel sellele ei mõelnud, siis praeguseks on mul välja kujunenud idee, et tahaks pensionile mineku ajaks ehitusmehaanika peamised valdkonnad kõik korralikult kaante vahele kirjutada. See tähendab siis seda, et lõpuks võiks minu poolt ikka korralik riiulijagu raamatuid olla valmis kirjutatud. Kas ja kui hästi kogu see suur missioon realiseerub, eks seda näeb tulevikus. Kui juunikuine esitlus läbi on, siis võtangi stabiilsuse ja mittelineaarse arvutuse raamatu käsile, mis võiks viie-kuue aasta pärast trükki minna.

Teaduse poolel võiks põhieesmärgiks olla selliste publikatsioonide avaldamine, mida mujal maailmas korralikult tsiteeritakse, sest see näitab, et järelikult sisaldavad need kasulikku sõnumit. Lihtsalt niisama kapinurka midagi toota pole mõtet. Lisaks tahaks tuua meie instituuti tagasi ehitusmehaanikaga seotud teadustöö ja sellega seoses on mulle tekkinud ka juba üks potentsiaalne doktorandikandidaat. Aga need mõtted tahavad veel seedimist saada.

Millisena näete TalTechi rolli tuleviku teaduses Eestis ja maailmas?

Kuna TalTech on Eesti ainuke tehnikaülikool, siis jääb meie ülesandeks olla eelkõige Eesti majandusarengu mootoriks ja vedada kogu inseneeriavaldkonna nii teadus- kui ka õppetegevust. Aga loodetavasti ei piirdu meie ambitsioonid ainult siseriikliku tasandiga. Kui tulla nüüd ehitusvaldkonna juurde, siis ammustel aegadel oli meie ehitusteaduskond näiteks koorik- ja rippkonstruktsioonidega seotud teadustöös tollase Nõukogude Liidu tipus. Tulevikus võiksime mingis valdkonnas sarnaselt näiteks Euroopa tippu jõuda, sest potentsiaali selleks on.

Tulevikku vaadates ei saa ka õppetöö poolt ära unustada. Arvestades seda, et kõigis meie naaberriikides nii lõunas, põhjas, läänes kui ka loomulikult idas on olnud suuremaid või väiksemaid ehitiste kokkuvarisemisi, ja samas oleme meie selles osas päris korralik valge laik, võib öelda, et ehitusinseneriõpe on meil väga hea tasemega olnud ja loodetavasti jääb see nii ka edaspidi.

Tallinna Tehnikaülikooli tudengid, vilistlased ja teadlased loovad lahendusi, mis viivad edasi nii Eestit kui ka maailma. Reaalsed teadmised loovad reaalseid lahendusi. Vastuvõtt Tallinna Tehnikaülikooli on avatud 6. juuli keskpäevani: taltech.ee/reaalne