Üle Euroopa ja ka Eestis mõtestavad ülikoolid praegu ümber seda, mida tähendab õiguse õppimine tehisarust mõjutatud maailmas.

Nimelt on õigusharidus keskendunud aastakümneid kohtupraktika valdamisele, seaduste tõlgendamisele ja analüütilise mõtlemise arendamisele. Need oskused on endiselt hädavajalikud, kuid samas suudab tehisaru seedida tohutut hulka õigusinfot vaid sekunditega, seades selle võimega kahtluse alla n-ö traditsioonilise tasakaalu juristi teadmiste ja praktiliste oskuste vahel.

Samal ajal näitavad teadusuuringud, et kuigi õigusteenuste praktika võtab tehnoloogia üsna kiiresti omaks, tuginevad paljude ülikoolide õigusteaduskonnad endiselt traditsioonilistele õpetamismudelitele, mis ei ole täielikult kooskõlas digikeskse õigusliku maailmaga.*

Juristide traditsioonilised versus uued oskused

Niisiis tuleb õigusharidust sisuliselt muuta. Pelgalt päheõppimise asemel oodatakse õigustudengitelt üha enam uute pädevuste arendamist: oskust töötada tehisaru süsteemidega, hinnata kriitiliselt automatiseeritud väljundeid ning mõista, kuidas õigusnormid toimivad digikeskkondades. See peegeldab eriala laiemat muutust.

Õigustehnoloogia ei automatiseeri üksnes ülesandeid, vaid kujundab põhjalikult ümber nii õigusteenuste osutamise viisid kui ka juristide rolli selles.

Seega on oluline, et tehisintellekti ei käsitleta enam vaid haridusse lisatud tööriistana, vaid üha enam institutsionaalsete muutuste käivitajana. Ülikoolid suhtuvad tehisintellekti üha enam kui võtmetegurisse, mis muudab õpetamismeetodeid, teadustööd ning isegi teadmiste loomise ja hindamise viise.

Eestis, kus digivalitsemine ja e-teenused on hästi arenenud, on see üleminek eriti nähtav, sest õigusharidus põimub üha tihedamalt tehnoloogiaga ning hägustab piire erialade vahel, mis varem olid selgelt eristatud või ei omanud väliselt mingeid kokkupuutepunkte.

Õigus kohtub lisaks tehnoloogiale ka kunstiga

Üheks lahenduseks või võimaluseks on interdistsiplinaarse õppe kasvav tähtsus. Õigustudengid puutuvad üha enam kokku tehnoloogia, äri ja ka disaini kontseptsioonidega, mis on nüüd muutumas kaasaegsest õiguspraktika lahutamatuteks kaaslasteks.

Suurt tähelepanu pälvib eraldi valdkonnana just õigusdisain, millest veel mõned aastad tagasi vähe teati, aga mille peamine eesmärk on muuta ühiskonna õigusinfo kõigile elanikele kättesaadavamaks ja ka kasutajasõbralikumaks. Tehisintellektist juhitud keskkonnas ei ole selgus enam ainult hea kommunikatsiooni küsimus, vaid funktsionaalne nõue.

Muutuste nihet toetavad ka institutsionaalsed arengud laiemalt. Interdistsiplinaarsed tehisintellektil põhinevad algatused toovad n-ö kokku eri valdkondade ekspertiisi, et lahendada reaalse maailma probleeme ja ühtlasi tutvustada, kuidas toimub liikumine integreerituma ja praktikakesksema (õigus)hariduse suunas.

Uute formaatide katsetusi näeb ka juba mõningates õppekavades, mis viivad juuratudengid oma õppeteekonnal kokku inseneride ja teiste spetsialistidega, et lahendada reaalselt ühiskonna ees seisvaid praktilisi ülesandeid. Igatahes on tegemist trendiga, mida õigushariduse uuringutes viimasel ajal üha enam esile tõstetakse.

Vana hea küsimus – kes vastutab?

Ei tohi unustada, et tehisaru võidukäik toob võimaluste kõrval kaasa ka uusi eetilisi ja õiguslikke väljakutseid. Näiteks: kui automatiseeritud süsteem annab vale õigusnõu, siis kes vastutab? Kuidas tagada läbipaistvus ja vastutus otsustusprotsessides, mis on osaliselt läbipaistmatud?

Need küsimused kajastuvad üha enam ka ülikoolide õppetöös. Tudengeid julgustatakse uute tööriistade kasutamisel ka mõistma nende ohte, riske ja piiranguid. Just see on oskus, mis muutub kaasaegses õiguspraktikas eriti hädavajalikuks ja kõrgelt hinnatuks.

Samal ajal koostavad institutsioonid ka juhiseid, et tagada tehisintellekti vastutustundlik kasutamine hariduses ning ühtlasi rõhutades kriitilise mõtlemise, läbipaistvuse ja andmekaitse olulisust.

Oskus suhelda tehnoloogiaga

Loomulikult tuleb mõista, et õigushariduse ümberkujundamine ei toimu üleöö. See areneb järk-järgult pilootkursuste, töötubade ja õppekavade kohandamise kaudu. Suund on siiski selge – tuleviku juristi ei määratle enam üksnes tema õigusalased teadmised, vaid ka võime töötada eri valdkondade piiril ja üleselt, suhelda tehnoloogiaga ning tõlkida keerukus praktilisteks lahendusteks.

Ka äsja Tallinnas toimunud rahvusvaheline Future Law konverents, mille akadeemiliseks partneriks on TalTechi õiguse instituut, peegeldas hästi eelseisvaid muutusi. Toimusid arutelud, kas õigussüsteem, kus on seotud õigus, tehnoloogia ja disain, suudab jääda tõhusaks ja vastata ühiskonna ootustele ka meie kiiresti muutuvas keskkonnas?

Arutelud, mille üheks moderaatoriks oli ka käesoleva arvamusloo autor, tõid esile erinevaid lähenemisi, kuidas õigusharidust ümber mõtestada, alates neuroerisusi arvestavate õpivormide kasutamisest kuni riikidevahelise koostööni välja. Üks on kindel: õiguse kui valdkonna tulevikku mitte ainult ei uurita, vaid seda kujundatakse aktiivselt uutele nõudmistele vastavaks.

*Kerikmäe, T. & Metin, E. Barriers to Legal Tech Minded Education: Why Most Law Schools Are Afraid of Change, Nordic Yearbook on Law and IT. (ilmumas)

Originaalartikkel ilmus Delfi Geeniuses