Kirjeldage oma teekonda arhitektuuri ja teaduse juurde: kuidas teist sai teadlane?

Minu töö on alati olnud tasakaalu leidmine projekteerimistööde, eksperdiülesannete ja õpetamise vahel. Asusin oma arhitektuuribürood juhtima juba õpingute ajal. Seejärel hakkasin õpetama puitehitust ja puitarhitektuuri Helsingi tehnikaülikoolis — mis on praegu Aalto ülikool — aastal 2003. Minu ülesandeks oli õpetada rahvusvahelisi üliõpilasi ingliskeelsel õppekaval. Vastutasin pikka aega loengute eest ja osalesin praktiliste tööde juhendamises.

Õppeprogrammis projekteerivad ja ehitavad üliõpilased igal aastal hoone ning professor Pekka Heikkise juhtimisel on sellest saanud maailmakuulus tervikprogramm. Üliõpilasi tuli juba tollal Jaapanist, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning muuhulgas Eestist. Seejärel kutsuti meid osalema uurimisprojektis ja mina võtsin selle eest vastutuse — lõpuks töötasin uurimisjuhi ametikohal.

Meie üksuse teadustegevus kasvas kiiresti ning puitehitusest sai peagi arhitektuuriteaduskonna suurim õppetool uurimisrahastuse poolest. Üks minu keerulisemaid projekte oli Soome esimene plussenergiahoone, mis veeti Hispaaniasse osalema rahvusvahelisel Solar Decathlon võistlusel 2010. aastal. Seal saime arhitektuuri esikoha.

Pärast seda projekti, aastal 2012, tundsin vajadust teha midagi muud. Minu büroo oli just siis projekteerimiskonkurssidel edukas, nii et pöördusin tagasi iseseisva projekteerimistöö juurde. Tegelesime elamuehitusega Helsingis ja mujal Soomes.

Aastal 2014 asusin õpetama Umeå arhitektuurikoolis Rootsis professori ametinimetusega. Seal koosnes minu tööülesanne kahe aasta jooksul ainult õpetamisest ja õppeala arendamisest. Pärast seda õpetasin veel rahvusvahelises suvekoolis Rootsi rannikul, misjärel pöördusin taas projekteerimistöö juurde.

2018. aastal kuulsin sõbralt, et Tallinna Tehnikaülikoolis oli avatud professori koht, millega kaasnes arhitektuuri ja urbanistika akadeemia juhi ülesandeid ja eelkõige teadustegevuse arendamine. Kandideerisin, osutusin valituks ja nüüd olen seal töötanud ligi kaheksa aastat. Akadeemia on selle ajaga kasvanud instituudi suurimaks doktoriõppe läbiviijaks: meil on praegu 25 doktoranti, teadusportfell on väärt umbes 1,6 miljonit eurot ning uusi taotlusi on sees kokku üle 20 miljoni euro väärtuses.

Kas tegutsete endiselt ka praktiseeriva arhitektina?

Väga vähe. Kui alustasin TalTechis 2018. aastal, arvasin, et jätan oma büroo Helsingis alles — mul oli siis kaks täistööajaga töötajat. Proovisin mõnda aega mõlemat hoida, kuid veendusin peagi, et akadeemia arendamine Eestis on nii nõudlik ettevõtmine, et ei saa kahte asja korralikult teha. Ma ei lõpetanud bürood ametlikult, kuid loobusin töötajatest ja büroopinnast. Järele jäi ühe inimese büroo.

Soomes valitseb praegu elamuehituses ränk majanduslangus, kuid seegi möödub. Kogunenud nõudlus vabaneb varem või hiljem ning siis projekteeritakse ja ehitatakse jälle palju. Võib-olla lähiaastatel tuleb hoogustumine, ja kui siis pakutakse huvitavaid töid, haarangi nende järele.

Paar aastat tagasi tegime Turusse võistlustöö professor Jaan Kuusemetsaga ja saime aukirja. Olen osalenud ka TalTechi akadeemia uute tööruumide projekteerimisel ning mõningal määral TalTechi uue üldplaneeringu ettevalmistamisel. Pliiatsit oskan veel käes hoida — kuid kuna kasv on olnud nii kiire ja eesmärgid ambitsioonikad, tuleb täielikult keskenduda. Nendel aastatel pole projekteerimiseks lihtsalt aega leidunud.

Mis on teie praeguse uurimisprojekti teema ja kuidas jõudsite selleni?

Suurem osa minu uurimistööst on seotud linnade kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisega ja sellega, kuidas arvutusmeetodeid saaks uuendada nii, et need annaksid paremini teavet planeerimiseks ja otsuste tegemiseks. Meie järgmine artikkel käsitleb linnade heitkoguste arvutamist digitaalsetes kaksikutes ja ilmub peagi — see on juba läbinud eelretsenseerimise.

Selle teemani jõudsin seeläbi, et minu esimene uurimisprojekt TalTechis oli seotud Euroopa arvutusmeetodi väljatöötamisega planeerimise jaoks. See oli ELi piirkondade koostöövõrgustiku rahastatud projekt, milles mul oli au töötada koos Stockholmi Keskkonnainstituudi suurepäraste ekspertidega. Oleme seda tööd sellest ajast alates jätkanud.

Heitkoguste arvutusmeetodite osas olen saanud mõjutada hoonete süsiniku jalajälje arvutusmeetodeid Eestis kliimaministeeriumi projekti raames. Lisaks olen kahe aasta jooksul koostanud TalTechi kasvuhoonegaaside inventuuri innovatiivse hübriidmeetodiga. Kõigi nende erinevate meetodite taga on põhimõtteliselt sama küsimus: mida suudavad arvutustulemused öelda arhitektidele ja otsustajatele; kuidas peaks arhitektuur, ehitus ja linnad muutuma?

Millised on olnud suurimad väljakutsed praeguse uurimistöö raames?

Hea küsimus. Arhitektuuri uurimises olen alati tahtnud jääda praktika ja ehitamise lähedale, et uurimistööl oleks tegelik mõju ka poliitilisele otsustamisele.

Minu meelest oleme nüüd pöördepunktis. Viimase paarikümne aasta jooksul on poliitiline pühendumus kliimamuutuste vastu võitlemisel olnud tugev, kuid meetodid on olnud alaarenenud ja andmed puudulikud. Nüüd on meetodid tasapisi korda saamas ja andmed on kättesaadavad, kuid just praegu oleme jõudnud olukorda, kus poliitiline toetus sellele teemale pole alati iseenesestmõistetav.

Ma ei muretse liiga palju, kui on erakondi, kes ei usu kliimamuutustesse või ei tegele sellega seotud tööga. Kliimamuutuste vastu võitlemine pole mööduv teema — see on püsiv globaalne megatrend, mis mõjutab ehitust olulisel määral ja aastatega aina rohkem. See teema naaseb lauale varem või hiljem, sest lõppkokkuvõttes on küsimus kohanemises ja ellujäämises. Soomes olen rõõmustanud selle üle, et ehkki praegune valitsus ei edenda kliimameetmeid, on tööstus pühendunud rohelisele üleminekule ja näeb seda olulise osana tuleviku ärikeskkonnast.

Millised on olnud teadlase ja arhitektina kõige põnevamad hetked?

Arhitektina on põnevaid hetki muidugi mitmesuguseid. Uurimistöös on mulle eriti meelde jäänud hetked, mil olen äkki märganud, et meie töö on mõnes valdkonnas samal tasemel maailma parimate teadlaste tööga. Et võisteldakse õlg õla kõrval Jaapani või Ameerika teadlastega samadele küsimustele vastamises ja selle nimel, kes esitab esimesena parimad lahendused.

See on kuidagi eriti rahuldust pakkuv olukord. Sellised hetked on olnud näiteks siis, kui arendasime energiaomavaralist tänavavalgustust umbes viisteist aastat tagasi. Tegime siis globaalses mastaabis midagi tõeliselt uut.

Millised on teie isiklikud eesmärgid teadlasena? Millisena näete TalTechi rolli tuleviku teaduses Eestis ja maailmas?

Olen teinud mitmesuguseid asju, kuid pean end teadlasena endiselt algajaks. Mul on palju õppida. Loodan, et saan süveneda teemadesse, mis on tähenduslikud ja kus arhitektidel on võimalus midagi erilist panustada. Kliimamuutus on olnud minu põlvkonna tähtsaim küsimus just ehituskeskkonna kontekstis. Minu eesmärgiks on toota sisulist ja rahvusvaheliselt asjakohast uurimistööd küsimustes, milles arhitektidel on ainulaadne vaatenurk.

TalTechi osas näen, et ülikoolil on kõik eeldused tõusta rahvusvaheliste tippülikoolide hulka. Ülikool näeb end kahe väga erineva tegutsejana: rahvuslikus kontekstis suurena ja mõjukana, rahvusvahelises kontekstis aga üsna väikese ja vähetuntuna. Kui suudame kodu­maise tugeva positsiooni muuta mõjukuseks ja rahvusvahelise rolli suurendamiseks, on eduks kõik eeldused olemas.

Mis on TalTechi arhitektuurihariduse suurim väärtus ja mis teeb selle eriliseks? Millised on peamised erinevused võrreldes EKA pakutava arhitektuuriharidusega?

Räägin kõigepealt TalTechist üldisemalt. Seal on palju tegevusi, mis on rahvusvahelises võrdluses tipptasemel. Näiteks tugiteenused on kiired, paindlikud ja kvaliteetsed — sellisest saavad paljud rahvusvahelised ülikoolid vaid unistada. Ülikooli tähtsaim oskus on meelitada ligi talente, toetada nende arengut ja hoida neid enda juures. Viimane on üllatavalt keeruline ning konkurents rahvusvaheliste tippspetsialistide pärast on tihe.

Arhitektuurihariduse osas märgin, et me tavaliselt ei tee võrdlust EKAga. Austame EKA oskusteavet, kuid kunstiülikool ei ole õige võrdluspartner sellele, mida meie saavutada tahame. Pigem vaatame, mida teevad juhtivad rahvusvahelised arhitektuurikoolid ja kuidas võiksime õppida parimatest õppekavadest.

Traditsiooniline jaotus tehnilise ja kunstilise hariduse vahel on minu meelest vananenud ega pea enam paika. Arhitektuur on kunst ja sellisena tuleb seda õpetada. TalTechi tugevuste hulka kuulub see, et loome üliõpilastele head eeldused kvaliteetseks projekteerimiskoostööks, mis on tänapäeval võti kõrgele kvaliteedile projekteerimisprotsessis. Tehisintellekt muudab meie ameti aluseid oluliselt ning meil on head eeldused seda murrangut õpetada ja selles osaleda.

Kas Eestis on teie meelest piisavalt kõrgetasemelisi arhitekte? Kui suur on vajadus uute spetsialistide järele?

Statistika jälgimine on rahvusvaheliste arhitektuuriorganisatsioonide, nagu ACE, ülesanne. Eestis on väga kõrgetasemelisi arhitektuuribüroosid ning valdkonna struktuur koosneb väikestest büroodest — see on Eesti tugevus. Avatud arhitektuurikonkursid toetavad seda struktuuri. On huvitav jälgida, kas Eestisse hakkavad saabuma suured multidistsiplinaarsed bürood. Praegu ei tundu see tõenäoline ega oleks see tingimata ka soovitav — väikesed ja keskmised bürood moodustavad Eestis praegu kvaliteetse maastiku.

Ma ei usu, et arhitekte koolitatakse liiga palju. Pigem on arhitekti võimalikke ametikohti vaadatud liiga kitsalt: on arvatud, et kõik lõpetavad arhitektid asutavad oma büroo. Kuid arhitektuuriharidusega saab töötada paljudes ülesannetes kvaliteetse ehituse ökosüsteemis — planeerijana, arendajana, ehitusjärelevalvajana ja paljudes muudes rollides.

Arhitektuurihariduse maht Eestis on ligikaudu samal tasemel kui teistes Balti riikides, kuid selgelt väiksem kui Põhjamaades. Hariduse arendamine modernse, paindliku ja digitaalse õppimise suunas on oluline ning see hakkab tööd andma arhitektidele, kellel on uudset oskusteavet nendest protsessidest ja tööriistadest.

Lisaks loodan, et eesti arhitektid vaataksid julgelt ka välismaale — eksporti pole seni minu hinnangul eriti kaalutud, ehkki potentsiaal on olemas. Minu kolleeg, professor Jaan Kuusemets on mitu korda olnud väga lähedal olulise välismaise konkursi võitmisele. Võit on vaid aja küsimus.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 24.03.2026.