Arvo Mere on inseneriteaduskonna materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi õhukesekileliste energiamaterjalide teaduslabori peaspetsialist, samuti loodusteaduskonna küberneetika instituudi emeriitdotsent.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Lõpetasin Tartu Ülikooli füüsikuna 1972. aastal ja teenisin ohvitserina kaks aastat Nõukogude armees. Tallinna Tehnikaülikooli jõudsin 5. jaanuaril 1975. Minu esimene töökoht oli insener ühes projektis ning esimene töölaud prof Altma kunagine kirjutuslaud, mis on praegugi füüsika grupi raamatukogu ruumis.

Minu eriala on füüsika ja üsna varsti pöördus minu poole tolleaegne füüsikakateedri juhataja Taissia Trofimova ettepanekuga hakata assistendiks. 1. septembril 1975. aastal alustasingi füüsika õpetamisega. Palk oli väike ja vastloodud pere tingis minu töötamise ka projektis. Mäletan, et tol ajal oli füüsika igas ainekavas esindatud, ka majanduses. Kuna ma olin füüsika erialast unistanud juba alates 7. klassist, polnud mul eriala mõttes mingeid raskusi tundide läbiviimisel. Ka esinemine polnud mulle probleemiks, võtsin palju asju huumoriga. 

Praktikumide juhendamine ja harjutustunnid olid minu töö sisuks palju aastaid. Esimese loengukursuse lugesin aastal 1983 juba vanemõpetajana. Sellest ajast kuni siiani olen olnud tegev paljude loengukursustega. Arvuteid algusaastatel polnud, esimese arvuti ehitasin ise 1987. aastal. Suur muutus tuli 2002. aastal, kui viisin kursused internetti, kodulehele. Nüüd on selleks keskkonnaks Moodle, mida olen kasutanud kõik viimased aastad.

Alustasin ka teadustööga, aga varsti sain aru, et üldfüüsika kateeder pole teadustöö tegemise koht. Aastate jooksul on vähenenud nõudlus füüsika õpetamise järele, kuid on kasvanud huvi energeetikamaterjalide, eelkõige päikeseelementide materjalide järele. 2006. aastast olen doktorikraadiga vanemteadur energiamaterjalide teaduslaboris. Minu doktoritöö juhendajaks oli professor Malle Krunks, kes on praegugi minu hea kolleeg. 

Olen ka Solaride mentor ja konsulteerin meeskonda päikeseenergia alal. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja veel rohkem reforme. Milline ajastu on olnud teie jaoks kõige ilusam ja miks?

Aegade jooksul on olnud palju rektoreid, neist kõige suurem visionäär on olnud Jaak Aaviksoo.

Õppetöö reformide hulgast torkab aga silma füüsikaõpetamise nõudluse drastiline vähenemine, mis tundub mulle suure veana inseneriõppe soovitava tähtsuse tõstmisel tänapäeval.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu ning kuidas töö ja eraelu/hobide tasakaalu?

Füüsikaga igapäevaselt tegelemine pole mind seganud tegeleda ka veidi spinninguspordiga ning 1976. aastast saati olen olnud Tallinn-Riia-Kaunase tehnikaülikoolide võistlustel kalaspordi võistkonnas. See on olnud üks väga tore ja värskendav üritus, mis on nüüd soiku jäänud.

Nooruses olin ka üsna edukas kulturist ja olen nüüdki sportlik, tegelen igapäevaselt vedrukepikõnniga.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Tehnikaülikool on mulle tähtis eelkõige mind ümbritsevate inimeste tõttu.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.