Pikalt Estonia kaevanduses koristustöölisena töötanud Priit Kama tõdeb, et põlevkivisektori mahud on pikka aega kahanenud ning ebakindlusest on saanud valdkonna igapäevane osa.

Kunagi stabiilsena tundunud põlevkivitööstusest on praeguseks saanud üks ebakindlamaid sektoreid üldse, sest juba pikka aega pole selge, kas ja kui kaua see sektor veel püsib, kuhu see võib areneda ning millised saavad olema nii töömahud kui ka töökohad. Nii näiteks otsustas Eesti Energia sellel aastal, et konserveerib Narva karjääri ning viib kogu tootmise üle Estonia kaevandusse. "Töökoha kaotamise hirm on põlevkivisektoris praegu reaalsus," tunnistab Priit Kama, kes otsustas, et oma tagala kindlustamiseks tuleb pärast paarikümmet aastat naasta koolipinki.

Iseseisev õpe oli võõras

Priit läks kooli juba 2020. aastal. Siis õppis ta Ida-Viru kutsehariduskeskuses sisetööde elektriku erialal. "Tundsin, et pikemas perspektiivis jääb sellest väheks ja see ei taga mulle sellist materiaalset kindlust, nagu ma tahaksin," meenutab ta.

Nii jõudiski ta TalTechi Virumaa kolledžisse ning kuna ta töötas energeetikasektoris, oli loogiline valida erialaks masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimine.

"Ma lõpetasin gümnaasiumi aastatuhande vahetuse ajal. Formaalsest õppimisest oli möödunud üsna pikk aeg," muigab mees.

Kõige keerulisem oli esimesel õppeaastal harjuda kõrgkooli sessioonõppe korraldusega, kus 20 protsenti õppest toimub kohapeal ning ülejäänu iseseisvalt. "See tundus alguses hirmutav," tunnistab ta.

Õnneks olid elektrikuõppest mitmed ained juba tuttavad ning praegu ei tundu enam ükski õppeaine selline, millega hakkama ei saaks. Kui lähteülesanne selgeks teha, on õppimine lihtsam. Õppejõud on abivalmid, toetavad ja annavad tagasisidet.

Mitte pool, vaid kaks rehkendust

Töö kõrvalt õppimine on väljakutse, mille puhul kannatab kõige enam enda vaba aeg. "Oma aega tuleb osata hästi planeerida," selgitab Priit. Samas on sessioonõpe töötavale inimesele ainuvõimalik lahendus, sest õpingud toimuvad nädalavahetustel. "Ma ei kujutaks ettegi, et peaksin nädal aega koolis kohapeal viibima. See pole tööstussektoris lihtsalt võimalik, sest ükski tööandja poleks sellega nõus," lisab ta.

Priidule jäi aga sessioonõppest õppimiseks väheks. Ta otsustas, et lõpetab õpingud nominaalajast kiiremini. Alguses otsustas ta võtta igal semestril nii palju aineid, kui jõuab. Ta koostas endale ise õppeplaani, kombineeris aineid erinevatelt kursustelt ja jälgis, et nende tunniplaanid omavahel sobiksid.

"Esialgu oli mu eesmärk teha rohkem aineid, et lõputöö kirjutamiseks oleks koormus väiksem ja aega rohkem. Siis sain aru, et suudan oma plaani kenasti täita ning lõpetada kiiremas tempos," räägib ta.

Töökohta vahetama ei kiirusta

Kõige väärtuslikumaks osaks õppest peab Priit praktikat. Ta veetis kaks kuud Auvere elektrijaamas, kus nägi, kuidas õpitud teooria tööelus rakendub. Ka oma töös pöörab ta senisest enam tähelepanu protsessidele, töökindlusele ning riskide hindamisele.

"Vaatan paljusid tööülesandeid nüüd laiemast tehnilisest ja juhtimisalasest vaatenurgast," tõdeb ta.

Üks oluline oskus, mille ta õpingute käigus omandas, on oskus oma aega planeerida ja ennast jagada.

Mees oskab üle kõige hinnata aega pere ja lähedastega. "Mulle meeldib kodus oma kätega midagi teha. See aitab mõtted nii tööst kui õppimisest eemale viia. Õhtud pereringis, väike grillimine või suitsuahju juures toimetamine aitavad rutiinist välja tulla ja lõõgastuda."

Tööst kaevurina Priit siiski veel loobuda ei taha. Pigem soovib ta pärast bakalaureuseõpinguid minna edasi magistriõppesse.

"Tark ei torma," ütleb ta.

Kaevuritöö juures on palju sellist, millest ta puudust tundma hakkaks. Kõik tööprotsessid seal on teada, töö on selge ja süsteemne. Kõik on selge: mida teha ja kuidas teha. Kõige suurem väärtus on aga inimesed. Kaevurid on abivalmid, mõistlikud ja hoiavad kokku. Brigaadist, kus Priit töötab, on 14 aastaga saanud meeskond.