Kadrin Keres on majandusteaduskonna majandusteooria ja rahanduse instituudi lektor.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Mind suunati Tehnikaülikooli (tollane TPI) füüsika kateedrisse vanemlaborandiks. Poole aasta pärast alustasin assistendina õppetööd. Vahepeal töötasin mõne aasta tunnitasulise õppejõuna. Seejärel alustasin assistendina majandusmatemaatika kateedris, kus töötan teistsuguste siltide all siiani – praegu lektorina majandusanalüüsi instituudis.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Erialaselt olen tegelnud väga paljude teemadega, millele ei pööranud ülikoolis erilist tähelepanu. Teoreetikuna pidin juhendama praktilisi laboratoorseid töid, majandusmatemaatikuna tuli süveneda operatsioonianalüüsi teemadesse. Suhtlemine noorte inimestega on sundinud ajaga kaasas käima, samas on andnud valmisoleku reageerida ootamatutele küsimustele või olukordadele.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja veel rohkem reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam ja miks?

Õppejõudusid erinevused rektorite vahel otseselt ei puudutanud. Küll aga puudutasid reformid, mis olid nii formaalsed kui ka sisulised. Kolmeaastase õppe järel kõrghariduse saamine on omandanud pisut teistsuguse sisu kui esialgu kavandatud, magistriõpe ei ole enam eriala omandamine/kinnistamine. Olen õpetanud magistrantide kursust, kus olid esindatud bakalaureused saksa filoloogidest arvutuskeskuse juhatajani. Korraldus oli lakooniline: semestri lõpuks peavad kõik jõudma samale tasemele.

Minu jaoks oli ilusaim aeg majandusmatemaatika kateedris, kui see asus Koplis. Dekaan oli kõrgeim kohapealne ülemus, kes oskas hoida distsipliini nii üliõpilaste kui ka õppejõudude seas. Sekretär palus mul olla kateedri ruumis, kuni ta ära käib, sest oli mõeldamatu, et keegi (nt dekaan) helistab kateedrisse ja kõnet ei võeta vastu. Majandusteaduskonna kõrget õppeedukust kadestati üle ülikooli. 

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Vene sõjaväekohustuse likvideerimine tõi palju noormehi oma õpinguid jätkama. Olin alustanud kõrgemat matemaatikat tütarlaste rühmaga, kui nendega liideti just sõjaväest tulnud noormehed. Iseenesest olid mõlemad pooled sellega rahul, kuid teadmiste tase oli väga erinev, pealegi oli noormeestel puudu see osa, mis oli tütarlastel juba läbitud. Olin nagu külakooli õpetaja liitklassi ees. Ei saanud korralikke teadmisi ühed ega teised. 

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Eeskätt kolleegid ja töökeskkond. Mind on kolleegid alati abistanud nii erialaliselt kui ka isiklikus plaanis. 

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu? 

Töötades noorte inimestega on raske olla halvas tujus. Nende leidlikkus ja hea tuju valmistavad rõõmu. Kolleegidega oleme alati vahetanud muljeid enda äpardustest või tudengite vempudest. 

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Eraelu jaoks on selle ameti suurimad plussid töö tunniplaani järgi ja pikk suvepuhkus. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.