Kolm valitsuserakonda on peale pikki läbirääkimisi Vihula mõisas ja mujal jõudnud kokkuleppele 2024. aasta riigieelarve põhielementide küsimuses. Järgmise aasta eelarvedefitsiit on plaanide järgi 2,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ja valitsus võib selle rahastamiseks stabilisatsioonireservi kallale minna.

2024. aasta suhteliselt suur defitsiit võib, aga ei pruugi olla hea idee. Eesti majanduses on olnud juba peaaegu kaks aastat langus ning selle tõttu on pidurdunud käibemaksust ja tulumaksust saadava tulu laekumine. Samal ajal on palju kõrgemate kulutustega valdkondi, sealhulgas Ukraina toetamine, Eestisse saabunud pagulased ja koolireform. Sellises olukorras on valitsus võtnud neutraalse positsiooni ja võtab sihiks eelarvedefitsiidi, mis jääb veidi alla Euroopa Liidu kolme protsendi piiri.

Valitsuse 2024. aasta eelarvega seotud otsused on tekitanud palju arutelusid ja tõenäoliselt need jätkuvad, kuni eelarve on parlamendis vastu võetud. Diskussioon lühiajaliste probleemide üle läheb aga paljuski asja tuumast mööda. Tõeliselt olulisteks eelarvelisteks otsusteks on need, mis käivad «keskpika perioodi», st aastate 2025–2035 kohta. Mõnele neist väljakutsetest tasub pilk heita.

Tõeliselt olulisteks eelarvelisteks otsusteks on need, mis käivad «keskpika perioodi», st aastate 2025–2035 kohta.

Eesti peab mitmes valdkonnas kulutusi suurendama. Suurenevad kulutused kaitseväele ja julgeolekule ning võibolla ka Ukraina toetamisele. Rohepööre on Eestis ikka veel lapsekingades. CO²-vaba energia tootmise, transpordi elektrifitseerimise, hoonestuse isoleerimise ja energia säästmise toetamine ootab nurga taga. Eesti rahvastik vananeb kiiresti, mistõttu saab olema rohkem kulutusi pensionitele, tervishoiule ja hooldekodudele.

Veelgi enam, kui Eesti saab rikkamaks ja vahe Lääne-Euroopa riikidega väheneb, suurenevad nõudmised turvaliste teede, elamiskõlbulike linnade, tervishoiu ja sotsiaalteenuste suhtes. Samal ajal väheneb Eesti rikkamaks saamisel ühtekuuluvuspoliitika rahastus Euroopa Liidult. See tähendab, et tuleb vähem Euroopa Liidu raha investeeringuteks teedesse, haridusse ja maaelu arengusse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti riigi rahandus on järgnevatel aastatel surve all. Kulutused peavad kasvama ja Euroopa Liidu rahastus väheneb. Võib öelda, et Eesti kannatab struktuurse tasakaalustamatuse all, mis tähendab seda, et eelarvedefitsiidid suurenevad, kui praegune valitsus ja tulevased valitsused ei võta kasutusele meetmeid defitsiidi ohjeldamiseks. Keskpikas perspektiivis ei ole laenamine tegelikult lahenduseks, kuna see viib intressikulude akumuleerumisele ja on ka risk fiskaalkriisi tekkimiseks, nagu need, mida nägime paljudes Euroopa riikides kümnendil peale 2008. aasta ülemaailmset finantskriisi.

Struktuurse eelarve tasakaalustamatusega tuleb järgnevatel aastatel tegeleda. On kindlasti valdkondi, kus saaks teha kärpeid, näiteks valitsuse kulutustes, ja valdkondi, kus avaliku sektori raha saaks kasutada efektiivsemalt. On oluline, et valitsus vaataks regulaarselt üle oma prioriteedid ja selle, kuidas avaliku sektori raha kulutatakse. Sellistest kärbetest tulenev kokkuhoid on aga tavaliselt väike ja pole kaugeltki piisav, et valitsuse eelarvet keskpikal perioodil tasakaalu viia.

Kärbetest tulenev kokkuhoid on aga tavaliselt väike ja pole kaugeltki piisav, et valitsuse eelarvet keskpikal perioodil tasakaalu viia.

Järelikult on vaja rohkem tulusid ja sellest ei saa kuidagi mööda: maksud peavad tõusma. Valitsus võib kaaluda, kas tõsta makse järgmisel aastal või sellele järgnevatel aastatel, aga varem või hiljem on noole suund ülespoole. Selles kontekstis on õnn, et Eestis on maksud rahvusvahelises võrdluses suhteliselt madalad.

Viimased andmed Eurostatist, Euroopa Liidu statistikaametist, pärinevad aastast 2021. Need näitavad, et maksutulu moodustab Eestis umbes 33,8 protsenti SKTst, samal ajal kui Euroopa Liidu üldine näitaja on 41,6 protsenti SKTst. Eesti maksutulu on võrreldav paljude teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, aga see on palju väiksem kui enamikus Lääne-Euroopa riikides.

Aga kas maksud ei hakka majandust kahjustama ja viima ettevõtete sulgemiseni, töötuseni ja vaesuseni? See on hea küsimus, aga üldiselt ei ole tõendeid selle kohta, et kõrged maksud ei saaks olla kombineeritud tugeva majandusega.

Vaadates meie naabreid Põhjamaades, on Rootsil, Soomel ja Taanil ühed kõrgeimad maksud maailmas, aga need riigid on ühtlasi ka rikkaimate riikide seas. Kümnendid kõrgete maksudega ei tundu olevat nende riikide majandusi märkimisväärselt kahjustanud. Uuringud kinnitavad ikka ja jälle, et Põhjamaade inimesed on ühed õnnelikumad maailmas. Võib-olla sellepärast, et need kõrgete maksudega finantseeritud heaoluriigid kujutavad endast peenesilmalist turvavõrku, mis võimaldab inimestele suuremat kindlustunnet ja vähem muresid.

Üldiselt ei ole tõendeid selle kohta, et kõrged maksud ei saaks olla kombineeritud tugeva majandusega.

Kõrged maksud võivad viia selleni, et inimesed töötavad vähem või ei asuta uusi ettevõtteid. Mõju ei ole kerge mõõta, aga ettevõtlus tundub Põhjamaades hästi arenevat.

Ringleb üks vana müüt maksude mõjust ettevõtlusele. Microsoft asutati USAs Washingtoni osariigis 1970. aastate alguses. Võib küsida, kas Bill Gates ja Paul Allen oleks Microsofti loomisega hakanud vaeva nägema, kui piirtulumaksumäär oleks olnud sel ajal 70 protsenti. Vastus on muidugi, et piirtulumaksumäär oli sel ajal 70 protsenti. Microsofti asutajad olid huvitatud tehnoloogiast ja ärivõimalustest, mitte maksumääradest.

On keeruline, aga mitte võimatu tuua välja valdkondi, kus oleks võimalik rohkem maksutulu koguda. Kui 26-protsendiline tulumaksumäär oli sobilik 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses, kui Mart Laar oli peaminister, siis miks see ei oleks sobilik praeguses situatsioonis, kui enamik eestlasi ju on palju rikkamad ja kõrgema elustandardiga?

On keeruline, aga mitte võimatu tuua välja valdkondi, kus oleks võimalik rohkem maksutulu koguda.

On ka võimalik tõsta rohelisi makse. 2023. aastal Eestis toimuv debatt autode maksustamise üle võib välismaalasele arusaamatu tunduda. Enamik autosid Eestis on suured ja kallid, seega nende omanikud saavad ilmselt endale lubada ka Eesti majanduslikku heaolusse panustamist. Ka energiat peaks rohkem maksustama aegadel, mil see on odav. See motiveeriks leibkondi ja ettevõtteid paigaldama energiat säästvaid seadmeid ja vähendama energiatarbimist. Ka teisi saastamise vorme saab rohkem maksustada.

On palju makse, mida Euroopas sageli kasutatakse, aga mida Eestis kasutatakse vähe või ei kasutata üldse. Need on maamaks ja kinnisvaramaks, rikkusemaksud ja pärandimaksud. Selliste maksudega saab suurendada maksutulu, ilma et kahjustataks kehvemas olukorras olevat osa rahvastikust.

Praegune debatt 2024. aasta riigieelarve üle on olnud tuline ega vaibu ilmselt veel lähiajal. Palju olulisem debatt ootab aga Eesti riigi rahandust ees. On aeg alustada debatti väljakutsete üle, millega riigi rahandus seisab silmitsi eesseisval kümnendil. Me võlgneme tulevastele põlvedele selle, et oleksime tulevikku suunatud ja hakkaksime rakendama meetmeid, mis väldivad paisuvat ja püsivat eelarvedefitsiiti. Kõrgemad maksud saavad olema lahenduse võtmeosaks.