Arvamusfestivalil toimunud arutelul „Kelle vihm, kelle uputus?“ otsiti vastust küsimusele, kuidas käidelda sademevett, kui vesi kinnistu- ega vastutuspiire ei tunnista. Ühe laua taha kogunesid riigi, kohalike omavalitsuste, vee-ettevõtete, arendajate, projekteerijate, teadlaste ja koduomanike esindajad. TalTechi ettevõtlus- ja teadusportaalis Trialoog ilmunud artiklis selgub, et valingvihm ei küsi, kelle kinnistule ta sajab, millise asutuse eelarvest on ehitatud tänavaalune toru või kelle volitusnorm lõpeb toru ja kraavi kohtumiskohas. Vesi valgub ja koguneb sinna, kuhu pinnamood ja loodud ruum tal liikuda võimaldavad. Ometi oleme harjunud käitlema sademevett endiselt suuresti kinnistute, taristuomanike ja haldusülesannete kaupa.
Viimsi Vallavalitsus ja TalTechi linna veesüsteemide uurimisrühm korraldasid Arvamusfestivalil arutelu „Kelle vihm, kelle uputus?“, mis võimaldas tuua ühe laua taha riigi, kohalike omavalitsuste, vee-ettevõtete, arendajate, projekteerijate, teadlaste ja koduomanike vaated ning näitas, miks sademeveeprobleeme pole võimalik lahendada vaid ühe osapoole ega üheainsa tehnilise lahendusega. Teema keerukus ja vastutavate osapoolte hulk nõudis rohkem kui tosina asjaosalise vaatenurka.
Arutelust võtsid osa Agne Aruväli Kliimaministeeriumist, Priit Humal ja Maris Pever Tartu Linnavalitsusest, Alar Mik Viimsi Vallavalitsusest, Elina Saat AS-ist Tallinna Vesi, Raili Kärmas Eesti Vee-ettevõtete Liidust, Reigo Marosov AS-ist Fund Ehitus, Siim Rõõmus K-Projektist, Helen Sulg Keskkonnainvesteeringute Keskusest, Margit Kõiv-Vainik Tartu Ülikoolist, Indrek Kuusk Supilinna Seltsist ning Murel Truu Tallinna Tehnikaülikoolist. Arutelu modereeris Kristo Elias.
Korraldus on reguleeritud, vastutused määratud ja plaanid paigas?
Esmapilgul võiks arvata, et küsimus sademeveekorralduse vastutusest on suudetud Eestis juba ära lahendada. Õiguslik raamistik on olemas ning kohalikud omavalitsused kasutavad sademevee korraldamiseks erinevaid mudeleid. Koostatakse sademevee majandamise kavasid ja strateegiaid, kaardistatakse probleemseid piirkondi ning kavandatakse investeeringuid. Mõnes linnas, näiteks Tartus, on antud sademeveetaristu haldamise ülesanded vee-ettevõttele, teisal, näiteks Viimsis, on jäetud valdkond omavalitsuse otsustada.
Nii arutelus osalenud omavalitsuste kui ka vee-ettevõtete esindajad tõid näiteid uudsetest ja ambitsioonikatest sademeveeprojektidest, mida jõudumööda ka ellu viiakse. Uute arenduste puhul laieneb vastutus avalikult sektorilt arendajale, kellele seatakse kinnistul tekkiva sademevee käitlemiseks erinevaid tingimusi, samuti tuleb esitada projekteerimise käigus lahenduste toimivust tõendavad arvutused. Seadus ei luba naaberkinnistut uputada. Ometi kuuleme aina sagedamini vihmajärgsetest uputustest, mis toovad kaasa laiema varakahju.