Teadus ja ettevõtlus on kaks valdkonda, mida on sageli tajutud eraldiseisvatena – esimene pühendub uutele avastustele ja teaduspõhisele mõistmisele, teine aga praktilisele rakendamisele ja majanduslikule kasule. Kuid nende vahelise silla loomine on hädavajalik maailmas, kus innovatsioon mängib keskset rolli majanduskasvus ja säästvas arengus.
Tehnosiire on protsess, mis toob need kaks maailma kokku, muutes teaduslikud avastused praktilisteks lahendusteks, mida saab turul kasutada. Aga kuidas akadeemiline maailm ja ettevõtjad panna suhtlema „samas keeles“ ja teineteist mõistma? Innovatsiooni eestvedavates riikides ja organisatsioonides on tehnosiire, IO kaitse ja leiutiste kommertsialiseerimine strateegiline prioriteet. Edukas koostöö baseerub pikaajalisel usalduslikul koostööl, sest riskid on kõrged ja panused suured. Kaja Kuivjõgi, TalTechi strateegiabüroo juht, rõhutab tehnosiirdeekspertide olulist rolli ülikoolis, kes toetavad teadlasi oma teadusprojektides avastama kommertsialiseerimise potentsiaali ja identifitseerima IO. Kuivjõgi sõnul on oluline, et eksperdid oleksid tihedates suhetes teadlastega, et teada saada, milliseid projekte nad kavandavad ja leiaksid võimaluse neid õigeaegselt kommertsialiseerida.
Kuid milline on akadeemia roll selles? Kas akadeemilises hindamises peaks ettevõtluskoostööd arvesse võtma? Katrin Pihor, HTMi teadus- ja arendustegevuse poliitika osakonna juhataja osutab, et mõnes maailma juhtivas institutsioonis, nagu CIA ja Stanford, on professoritel endil ettevõtted, mis põhinevad nende endi teadustööl. Muidugi ei ole kommertsialiseerimise protsess teadlastele alati lihtne. Akadeemik Mart Ustav rõhutab, et teadlastel pole sageli aimugi keerukatest litsentsitegevustest ja lubadest, mis on vajalikud uurimistöö praktiliseks rakendamiseks.
See toob esile vajaduse mõelda mõõdikute ja motivatsiooni peale. Riigikogu väliskomisjoni esimees Andres Sutt ja majandusarengu asekantsler Sille Kraam rõhutavad, et teadlasi tuleb julgustada ja motiveerida otsima rakenduslikke väljundeid oma uurimistööle. Kraam toob välja kolm strateegilist lähenemist, mis seda võiks toetada: tuua Eestisse suured korporatsioonid koos tarkade inimestega, ise luua nullist teadusmahukaid ettevõtteid või muuta olemasolevad ettevõtted efektiivsemaks.
Sutt leiab ka, et rohereformid ja -investeeringud mängivad keskset rolli tulevase majanduspoliitika kujundamisel. Keskkonnajalajälg mõjutab otseselt ettevõtete rahastamist, ja sellel kümnendil on suurim võimalus luua innovatsiooni ja teadust rohelise egiidi all.
Eesti seisab praegu teaduse ja ettevõtluse integreerimise kriitilisel ristteel. Väline keskkond lisab uusi dimensioone, alates energeetika julgeolust ja rohetehnoloogiate nõudluse survest, eelarve survele ja ähvardavale majanduskriisile kuni väärtushoiakute muutumiseni. Selline olukord võib jagada ringi eelarvelisi vahendeid ja panna ülikoolid keerulisse olukorda või olla ka innovatsiooni mootoriks. Üks on selge – konkurentsivõimeline majandus on teadusmahukas ja teadusmahukat majandust saab ülesehitada targa koostööga akadeemia, ettevõtluse ja ökosüsteemi üleselt globaalselt mõeldes ja lokaalselt tegutsedes.