Leo Võhandu on IT-teaduskonna tarkvarateaduse instituudi konsultant ja emeriitprofessor.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Mina tulin Tartust 1966. aastal ja esimese arvuti, mida ka arvutiks nimetada võib, sai Tallinna Tehnikaülikool 1968. aastal. Olin sarnase masinaga kümmekond aastat töötanud, aga see polnudki kõige olulisem vahe. Kui ma TPI-sse tööle tulin, küsis vana Aarna, kas on midagi, millest ma võrreldes Tartu Ülikooliga puudust tunnen. Ütlesin kohe, et siin ei ole õppejõudude kohvikut, kus kohvi või õlle taga asju arutada. See on Inglise ülikoolide üks tugevusi – neil on vanades väikestes majades igasugu erialad ja lõuna ajal istuvad kõik koos „mensas“. Tartus oli meil see koht Werneri kohvik, koos istusid tohtrid, juristid, matemaatikud – kõikvõimalikud erialad. See oli ülikooli õppejõudude loomingu põhiallikaks!

Olin TÜ-s poole kohaga matemaatikadotsent ja poole kohaga arstiteaduskonna elektrofüsioloogia labori juhataja ning arstiteaduskonna õpetatud nõukogu liige. Lisaks male- ja bridžimängija ning saanud Werneris seda õppejõudude „mensa“-koolitust. Nii et tulin Tallinnasse väga kirju seljatagusega, arvuti ja juhtimisega olid samuti kogemused olemas.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Ega see arvutusvõimekus kohe teadusesse läinud, algul oli põhiline töö ikka matemaatikavalemid. Aga küberneetika instituudi direktor Nikolai Alumäe ütles, et visake see matemaatika kus kurat ja hakake ise uut teadust tegema. Tema andis õige suuna ja me murdsime end arvutiteaduse poole üle. Tartus jäädi matemaatika juurde, aga meie tõime inseneridena teised teadused ka arvuti juurde kokku. Nii et mina olen endine matemaatik, nüüd rohkem informaatik. 

Milline on olnud kõige ilusam ajastu?

See esimene arvuti muutis suhtumist. Suutsime veenda tervet rida asutusi, et arvuti suudab ka mõtelda. See saigi meie töö põhiteemaks: kuidas leiutada, programmeerida ja käima panna meetodeid, millega saab kaosest korda luua. Ja see on kogu teaduse põhiteema, ka füüsikutel, keemikutel, bioloogidel. 

Oluline on termin ‘isomorfism’ ehk samastruktuursus. Tohtritel, keemikutel ja kaosel – kõigil on sageli samad struktuurid. Matemaatikal ei ole küll oma sisu, kuid matemaatika mudel töötab igal pool. Me leiame näiliselt kaoses olevast süsteemist sisemiselt peidetud korrapärad, mis kirjeldavad selle süsteemi olemust ja annavad selle käitumisreeglid. Vahel saime ka seda öelda, et siin korda ei ole – see on veel tähtsam.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Teine tähtis termin on interstanding – mitte lihtsalt understanding. Enamus infosüsteeme kõrbeb sellepärast, et inimesed istuvad küll ühe laua taga ja räägivad ühes keeles ning kõik arvavad, et said ühtemoodi aru, aga tegelikult ei saanud.

Sellepärast süsteemid logisevadki, et inimesed ei tea kõiki asju. Masin leiab antud andmekogumist kõik seal kehtivad reeglipärad. Küsimus on, kui täielik see andmekogu on. Üldine reegel on, et kaks kolmandikku infost jäetakse kirjeldamata, aga no proovige ise ühe kolmandiku info pealt korrektselt käituda. 

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Suurimaks teaduspanuseks võib pidada arvutusmatemaatika ja mitmemõõtmelise andmeanalüüsi, samuti biomatemaatika ja matemaatilise lingvistika valdkondade toomist Eestisse.

Asutasin toonase TPI majandusteaduskonna juures arvutusmatemaatika kateedri, millest hiljem sai informaatikainstituut. Juhtisin seda kuni 1973. aastani, olles seejärel edasi sama instituudi vanemteadur, dotsent ja 1987. aastast professor. 

Teadussuhtlus toimis ka vaba maailmaga ja meie raamatukogudes oli kõik vajalik olemas. Olime nii kõrgel tasemel, et me ise ka ei teadnud, kui häid asju me tegime – endi generaatorsüsteemi headusest saime aru, kui Excel alles 40 aastat pärast meid sama asja valmis tegi.

Kui tänast e-Eestit ja arvutite võimekust vaatate, siis mida te 1966. aastal oleksite osanud ennustada? 
Seda, kui kaugele me oleme jõudnud 50 aastaga, oli võimatu ette näha. See, mis meil Eestis praegu on, on väga-väga hea, see on maailma parim. Kõik uudised ja riigi asjaajamised tulevad arvutist; kui ma ei mäleta, kas mul on kehtiv digiretsept või ei, vaatan seda kodus arvutist, hommikumantlis, ei pea minema apteeki pettuma. Ilma arvutita läbi saada on lootusetu. Tänu Ahto Kalja tehtud X-teele ma ei käi enam üheski riigiasutuses, ainult Tammsaare teel ID-kaardi järel.

Lisaks on nüüd asjade internet – meil on 2–4-bitised arvutid külmkapis ja triikrauas, vot kui need hakkavad omavahel vestlema! Evolutsioonilised programmid õpivad ise ja kui laksu kätte saavad, siis parandavad ennast.

Näete, mis on juhtunud 60 aastaga. Kõik läheb niimoodi edasi ja praegu te ei teagi, mis asju te kümne aasta pärast pruugite, sest neid pole olemaski veel! Aga lapsed juba teavad. 

Loe ka intervjuud Leo Võhanduga Mente et Manust nr 1868. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.