29. aprillil toimunud seminaril otsiti sisendit Mereakadeemia järgmise 3-5 aasta tegevuskava jaoks, mis lähtub Tallinna Tehnikaülikooli uuest arengukavast. Kuid arutelude keskmesse tõusis küsimus, kas akadeemia peaks muutustele reageerima või neid ise suunama.

Muutus on juba kohal

Inspiratsiooniesineja, Riigilaevastiku juht Andres Laasma sõnastas selle selgelt: muutus ei oota arengukava valmimist. Merenduses toimuvad suured muutused juba praegu – alates rohepöördest kuni digitaliseerimiseni – ning otsuseid tuleb teha kiiresti.

Tema hinnangul ei oodata ülikoolilt enam pelgalt spetsialistide ettevalmistamist, vaid laiemat rolli merendussektori arengus: aidata sõnastada pärisprobleeme, siduda need teadusega ning tuua lahendused praktikasse tagasi. 

See mõtteviis kandus edasi kogu seminari aruteludesse. Koostööd ei nähtud enam formaalse suhtlusena, vaid võimekusena, mille mõju peab olema nähtav päris tööprotsessides ja otsustes.

Kasvavad ootused, piiratud ressursid

Mereakadeemia direktor Roomet Leiger tõdes päeva lõpus, et ootused ülikoolile on selgelt kasvanud. „Meilt ei oodata enam ainult spetsialistide ettevalmistamist. Meilt oodatakse ajast ees käimist“, ütles ta. 
Samas tähendab see ka keerulisi valikuid. Väikese teaduskonna ressursid on piiratud ning kõiki võimalusi korraga arendada ei ole võimalik. „Kui me teeme kõike, siis me ei tee lõpuks mitte midagi“, lisas Leiger.

Seminaril tutvustatud TalTechi arengukava annab sellele suunale laiema raami. Ülikool seab järgmiseks kümnendiks fookusesse ühiskondliku mõju kasvatamise ning keskendub valdkondadele, kus teadus, majandus ja ühiskond kohtuvad – sealhulgas merendusele. 

Oluliseks muutub ka õppe ja teaduse tihedam sidumine praktikaga. Väljakutsepõhine õpe, kus tudengid lahendavad reaalseid probleeme koostöös ettevõtete ja avaliku sektoriga, on kujunemas üheks keskseks lähenemiseks. 

Väikeriigi eelis: kiirus ja koostöö

Päeva teises pooles keskenduti sellele, kuidas need eesmärgid päriselt ellu viia. Töötubades arutati, millised tegevused loovad soovitud tulemusi ning kuidas neid mõõta. Korduvalt kõlas mõte, et organisatsiooni ei saa juhtida ainult tulemuste kaudu – oluline on mõista ja juhtida tegevusi, mis neid tulemusi loovad. 

Aruteludes kerkis esile ka Eesti eripära. Väikeriigi eelis ei ole maht, vaid õppimiskiirus ja koostöövõime. Lühikesed otsustusahelad ja tihe võrgustik võimaldavad kiiremini katsetada ja otsustada – kui seda osatakse kasutada.

Sellest tuleneb ka Mereakadeemia võimalik uus roll. Lisaks haridusele nähakse seda üha enam teadmiste ja koostöö keskpunktina, kus kohtuvad teadus, ettevõtlus ja avalik sektor ning kus sünnivad lahendused kogu merendussektori jaoks.

Seminar ei andnud lõplikke vastuseid, kuid üks järeldus jäi kõlama: tulevikus ei mõõdeta ülikooli edu ainult lõpetajate või publikatsioonide arvuga. Olulisem on, kas see suudab luua teadmisi ja võimekust, mis aitavad sektoril paremini toime tulla kiiresti muutuvas maailmas.

Ja selles rollis ei ole Mereakadeemia enam pelgalt kaasa tulija.