Inseneeriat nähakse endiselt liiga sageli kui valdkonda, mis sobib vaid reaalainete tippudele või sünnipärastele leiutajatele. Teede korrashoiu ja ehitusega tegeleva Verston Eesti ehitusdigitaliseerimise eestvedaja ja TalTechi nõukogu liige Miina Karafin ütleb Trialoogis otsesõnu: arusaam inseneriõppe eksklusiivsusest on eksitav ja hoiab paljusid eemale valdkonnast, mis neid tegelikult väga vajab.
TalTechi inseneriteaduskonna korraldatud õpetajate inspiratsioonipäeval rääkis Karafin, et ta ise jõudis inseneeriani juhuslikult. Pärast keskkooli oli tal kavas võtta vaheaasta ning minna välismaale vabatahtlikuks. Ometi otsustas ta igaks juhuks kahele erialale avalduse esitada – tõsi, ta ei tundnudki niivõrd tungivat soovi õppida, vaid soovis pigem näha, kuivõrd konkurentsivõimelised on tema riigieksamitulemused.
Kui vaheaasta plaan ootamatult ära jäi, tuli tal korraga valida kahe juhusliku eriala vahel – logistika või tööstus ja tsiviilehitus. Logistikaõppes jäi ta napilt tasuta kohast ilma, ehitusse sai aga sisse. Kuna õppemaks ei tundunud mõistlik valik, otsustaski ta proovida inseneriõpet.
Algus polnud lihtne. Humanitaarklassi tausta tõttu läbis ta ülikoolis tasanduskursused, et reaalainetes teistele järele jõuda. See tugevdas jalgealust, ent veelgi olulisemaks osutus suhtumine. „Ma teadsin, et olen alguses nõrgem, ja see pani mind rohkem pingutama,“ meenutas Karafin.
Tema sõnul kukkusid mitmed tugevama ettevalmistusega koolidest pärit kursusekaaslased hiljem koolist välja – osalt seetõttu, et nad ei suutnud kujundada varakult välja õppimisharjumust. Karafini edu aluseks sai aga just teadlik pingutus.