Kevad on ehitusinseneeria viimase kursuse tudengite jaoks tavaliselt üks pingelisemaid aegu. Lõputöö viimased parandused, eelkaitsmised ja lähenev lõpetamine tähendavad paljudele pikki päevi arvuti taga. TalTechi Tartu kolledži ehitusinseneeria tudengid Eeva Vitsut ja Kertu Kork otsustasid aga oma viimasel õppeaastal teha midagi tavapärasest hoopis erinevat – osaleda Eesti ühel raskeimal vastupidavusvõistlusel, Võhandu maratonil.
Mõte ei sündinud üleöö. Kertu oli Võhandu maratoniga kokku puutunud juba varem ning nägi selles võimalust luua midagi enamat kui lihtsalt sportlik väljakutse. „Tahtsin, et sellest võiks kujuneda Tartu kolledži oma traditsioon. See toob tudengid spordile lähemale ja liidab inimesi,“ selgitab Kertu. Eeva jaoks sai kõik alguse Kertu innustusest. Lisaks oli tal juba varasem kogemus Võhandu maratoniga, mille ta oli aasta varem läbinud raftil koos töökaaslastega. Seekordne eesmärk oli aga teistsugune. „Kuna meil on viimane õppeaasta koos, siis tahtsime kursusekaaslased kokku võtta ja teha midagi ägedat,“ meenutab Eeva. Foto
Võhandu nädal pärast eelkaitsmist
Ajastus polnud sugugi lihtne. Maraton toimus vahetult pärast magistritöö eelkaitsmist ning lõputöö esitamiseni jäid veel vaid loetud nädalad. Kõige intensiivsem lõputöö kirjutamise periood langes kokku maratoniks valmistumisega. Ometi ei tundnud kumbki, et need kaks eesmärki oleksid teineteist seganud. „Võhanduks treenimine motiveeris lõputöö kirjutamise vahepeal arvuti tagant välja tulema ja ennast liigutama,“ ütleb Eeva. Kertu tunnistab, et magistritöö ja maratoni ühendamine ei olnudki tema jaoks suurim väljakutse. Pigem muutus tüütuks treeningutele sõitmine, sest süstatreeningud toimusid peamiselt Tallinna ümbruses.
Väikesed eesmärgid viivad lõpuni
Nii magistritöö kui ka maratoni läbimisel osutus oluliseks üks ja sama oskus – oskus jagada suur eesmärk väiksemateks osadeks. „Kui maratonil võis eesmärgiks olla järgmise sillani jõudmine, siis lõputöö puhul näiteks ühe peatüki valmis kirjutamine,“ kirjeldab Eeva. Ka Kertu rõhutab järjepidevuse olulisust. Tema sõnul oli magistritöö juures kõige tähtsam pidevalt edasi liikuda ja tagasisidet küsida.
Kui vaikus on parim meeskonnatöö
14,5 tundi kestnud maratoni jooksul kogesid mõlemad, et meeskonnatöö ei tähenda alati rääkimist. „Maratoni lõpupoole tegelesime mõlemad rohkem iseendaga. Vahepeal oli kõige parem toetus lihtsalt vaikus,“ räägib Eeva. Kertu sõnul leppisid nad enne starti kokku, et tülli ei minda. Kui üks tahtis süüa või riideid vahetada, tegi teine samal ajal rohkem tööd. Maratoni viimastel kilomeetritel andis Eeva Kertule pidevalt teada, mitu kilomeetrit on veel jäänud ja see aitas motivatsiooni üleval hoida.
Edu sünnib koos
Mõlemad rõhutavad, et Võhandu maratoni läbimine ei olnud ainult kahe inimese saavutus. Väga oluline roll oli kursusekaaslastest koosnenud saatemeeskonnal, kes aitas logistika, toitlustamise, varustuse ja moraalse toetusega. Samuti toovad nad esile Tartu kolledži ja TalTechi toetuse, mis aitas projekti ellu viia. „Meeskonnatöö oli kogu maratoni jooksul kõige suurem väärtus,“ ütleb Eeva.
Mida soovitada järgmistele tudengitele?
Mõlemad usuvad, et õpingute kõrvalt ei tasu suuri eesmärke edasi lükata. „Kõige ideaalsem hetk on see, kui asja lihtsalt ette võtad. Planeerides ja harjutades on võimalik saavutada kõik oma eesmärgid,“ leiab Eeva. Kertu soovitus on lihtne: „Ümbritse ennast heade kursusekaaslastega. Koos on lihtsam, toredam ja lahedam.“