Õppekava loomise ajendiks on selge kompetentsilünk ehitussektoris, kus arhitektuuri ja ehituskonstruktsioonide projekteerimise vahele jäävad kriitilised ehitusfüüsikalised aspektid. Tänane projekteerimispraktika on suuresti distsipliinipõhine: arhitektide ettevalmistus ei kata piisavalt ehitusfüüsika detaile, samas kui konstruktsiooniinsenerid keskenduvad eelkõige mehaanilistele koormustele hoone ohutuse tagamisel.

“Sõna piirdetarind võib tekitada tavainimeses segadust — arvatakse, et see tähendab käsipuud, aeda või mõnda muud sarnast elementi. Tegelikult on piirdetarind hoone osa, mis eraldab siseruumi väliskeskkonnast, nagu välisseinad, aknad või katused,” selgitas peaeriala peamine väljatöötaja Simo Ilomets.

Välisseinte ja teiste piirdetarindite soojus- ja niiskusrežiim ning materjalide pikaajaline käitumine määravad väliskeskkonna mõjualas olevate hoone osade energiatõhususe ja püsivuse, aga ka näiteks hoone sisekliima kvaliteedi.

Ressursitõhususe nõuded tõstavad tehnilist keerukust ja riske

Tänapäeva ja tuleviku energiatõhusate hoonete puhul on piirdetarindite kihistused muutunud keerukamaks, mis suurendab niiskuskahjustuste ja hallituse riski. Kihilised tarindid on kergemad, seega kulub nende materjalide tootmiseks vähem looduslikke ressursse ja hoonete süsinikujalajälg on väiksem. Samuti on neid lihtsam transportida ja ehitisse paigaldada.

Kihilisi kergtarindeid saab hõlpsasti kasutada karkasshoonete puhul, mis annab paindlikkuse hoone ruumiplaneeringut vajadusel muuta. Valitavad materjalid võivad olla bioloogilist päritolu, seega niiskuse suhtes tundlikud, samuti õhu- ja aurutihedad.

See kõik eeldab materjaliomaduste täpsemat määramist, arvutamist, modelleerimist ja riskianalüüsi. Uus piirdetarindite projekteerimise peaeriala keskendub loodusliku ja ehitatud keskkonna ühendamisele arvestades materjalide püsivust, hoonete süsinikujalajälge, ressursitõhusust, hoonete kasutusea pikendamist ja ringmajanduse põhimõtteid hoone elukaare lõikes.

Õppekava struktuur ühendab loodusteadusliku baasi ehitusfüüsika rakendustega. Oluline osa on tulevaste arhitektide ja inseneride koostöös toimuval projektõppel, kus kasutatakse paralleelprojekteerimise põhimõtteid. See toetab nö päriselu probleemide lahendamist distsipliinide vahelises koostöös, mis on tänapäevases ehitusprotsessis kriitilise tähtsusega.

Lõpetajate kompetents vastab kasvavale vajadusele spetsialistide järele, kes suudavad võtta vastutuse piirdetarindite niiskusturvalisuse eest, hinnata süsinikujalajälge ning teha põhjendatud materjalivalikuid. Tegemist ei ole lihtsalt kitsama spetsialiseerumisega, vaid eesmärgiga luua sektoris roll, mis toetab terviklikku hoone projekteerimist.

Vastus turu nõudlusele ja ehitusinseneride puudusele

“Hoone toimimise seisukohalt on olulised nii kandekonstruktsioonid kui ka piirdetarindid. Just viimastele soovimegi nüüd rohkem tähelepanu suunata, sest see valdkond on seni jäänud ehituskonstruktsioonide ja arhitektuuri vahele,” märkis Ilomets.

“Täidame selle lünga ning loome eeldused ressursitõhusama, kestlikuma ja pikema kasutuseaga hoonete kavandamiseks nii tänase kui ka tuleviku kliima tingimustes,” lisas ta.

Arvestades renoveerimismahtude kasvu ja kliimakindluse nõudeid, on vajadus sellise profiiliga spetsialistide järele üha teravam. Piirdetarindite eriala õppurid ei peaks tulema seniste projekteerijate arvelt, vaid neile lisaks, et leevendada pidevat ja süvenevat ehitusinseneride puudust. Õppekava arendus toimub tihedas koostöös erialaliitude ja ettevõtetega, et tagada selle vastavus sektori ootustele.

Kõik ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise õppekava lõpetajad saavad tehnikateaduste magistrikraadi ning neile omistatakse diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme esmane kutse. Uus piirdetarindite projekteerimise peaeriala ei ole pelgalt akadeemiline täiendus, vaid strateegiline samm ehitatud keskkonna kvaliteedi ja kestlikkuse parandamisel.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 10.04.2026. 

Loe lähemalt ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise eriala kohta