Sulev Soosaar on inseneriteaduskonna energiatehnoloogia instituudi insener.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle? 

Minu esimene kontakt tollase TPI-ga oli 1969. aasta suvel, kui olin lõpetanud Tallinna 20. Keskkooli (praegu Ühisgümnaasium) ja läksin TPI sisseastumiseksamitele. Erialaks olin valinud infotöötluse (tollal ametlikult: majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine). Konkurss oli väga suur, aga sisse sain.

TPI õppejõud ignoreerisid küllaltki edukalt nõukogude bürokraatiat (vt eriala ametlik nimetus) ja leian, et sain siin tollase olukorra kohta hea hariduse. Õppejõududest jäid eriti meelde professorid Uno Mereste ja Leo Võhandu, kindlasti ka Tõnu Lume, Mati Tombak ja Toomas Mikli. Lõpetamise järel (1974) suunati mind tööle (ENSV) Teaduste Akadeemia alluvuses olevasse Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituuti (TEFI), mis oli teadus-, mitte haridusasutus. Nooremteaduri ja mõnda aega ka vanemteaduri ametikohal, tegelesin siiski mitte otseselt füüsikaga, vaid vastavalt oma haridusele infotöötluse ja -analüüsiga, peamiselt energeetika valdkonnas.

1990ndatel algasid Eesti teadus- ja kõrghariduselus suured muutused. Nii reformiti TEFI aastal 1993 Eesti TA Energeetika Instituudiks, 1997. aastal muudeti iseseisvaks uurimisasutuseks majandusministeeriumi haldusalas, aastast 2002 juba iseseisvaks teadus- ja arendusasutuseks Tallinna Tehnikaülikooli juures ning 2004. aastal ühendati osa sellest instituudist täielikult Tehnikaülikooliga. Niisiis töötan otseselt Tehnikaülikoolis alles aastast 2004, olles põhiliselt nooremteaduri ametikohal, pensioniikka jõudmisest alates insenerina. Asutuste juriidilisest õigusjärgsusest tulenevalt loetakse aga minu tööstaaži alguseks ülikoolis aastat 1974.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Palju huvitavaid tööülesandeid ja meeldivaid kolleege nii ülikoolis kui ka koostööpartnerite hulgas mitmes riigis. Näiteks algul natuke erutav, kuid edaspidi kasulikult hariv ja meeldiv oli koostöö akadeemikute Ilmar Öpiku ja Arvo Otsaga. Teadlasekarjäär jäi mul küll pooleli, kuid võimalusi enda erialaseks täiendamiseks oli alates 1991. aastast palju – näiteks Soome Tehnikaakadeemias ja Imatran Voimas, Taanis, Norras ning Prantsusmaal.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Kui õppeaeg kaasa arvata, siis olen kogenud Tehnikaülikooli juhtimist seitsme rektori poolt. Ka reformimist on olnud küllaltki palju – nii tulemusrikast kui vähem edukat. Kõige ilusamaks ajaks tuleb aga nimetada tudengipõlve ja noore töötaja aega – siis, kui rektor olid Agu Aarna, hiljem Andres Keevallik.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Kõige ebameeldivam kogemus tekkis ühe rahvusvahelise teadusprojektiga – sisulise töö ja tulemustega oli kõik korras, kuid paar aastat pärast ühisprojekti lõppu avastasid EL-i finantsaudiitorid kohaliku ja üleliidulise bürokraatia piirimail raamatupidamisliku konflikti, mille lahendamiseks tuli osa projekti rahastamisest Brüsselisse tagasi maksta. Küllaltki karm ja ebameeldiv õppetund, kuid eks teatud kasu edaspidiseks oli sellestki.

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Endale on kõige rohkem rahuldust pakkunud n-ö konsultandi rollis koostöö Eestit abistama tulnud välismaiste energiaala konsultatsioonifirmadega, nt WS Atkins (Suurbritannia), Fichtner (Saksamaa), Jaako Pöyry (Soome), RCG/Hagler & Bailey (USA), Norsk Energi (Norra) ja mitmed muud firmad, kokku umbes kümnest riigist. See oli põhiliselt 1990ndatel, meie taasiseseisvuse algaastatel, aidates neil tunnustatud väliskonsultantidel Eestit oma oskusteabega aidata, ja endal oli väga palju õppida.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud? 

Hea töökeskkond ja meeldivad kolleegid on ilmselt põhitegurid. Kindlasti on soodsalt mõjunud ka tööülesannete mõõdukas vaheldumine, mis ei lase tekkida väga rutiinse töö tundel. Oluline on olnud ka võimalus ennast erialaselt täiendada, seda kasutasin küll põhiliselt tööaastate esimesel poolel. 

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu? 

Töömeeleolu mõjutab ilmselt enda tekitatud suhtumine – töö ei peaks olema koormav kohustus, vaid võimalus end proovile panna ja reeglina ka saavutatud tulemuste üle rõõmu tunda. 

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Kuna elan oma majas, mille juures väike aedki, siis on kodused tööd põhiliselt füüsilise iseloomuga ja seega heaks vahelduseks vaimsele tööle ülikoolis. Hobiks võib nimetada ka muusika kuulamist nii kodus kui kontsertidel. Ka teatris käime abikaasaga üpris sageli. Füüsilise vormi hoidmiseks olen viimastel aastatel tööle läinud ja sealt tulnud jalgsi, kokku ligi 10 km päevas. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.