Teaduse kvaliteet on hästi lai teema ja igaüks mõistab seda erinevalt. Siinkohal tahan ma väga tänada kogu Tallinna Tehnikaülikooli teadlaskonda, kes arengukava koostamise ajal vaidles mulle vastu, esitas küsimusi, parandas ja täiendas, tegi ettepankuid, kuidas teaduse kvaliteeti mõõta. Kas see, mis välja tuli, oli nüüd kõige parem, aga meil on nüüd vähemalt mingi siht silme ees.

Mul on siinkohal kõikidele ainult üks palve. Ükskõik, kuidas me ka teaduse kvaliteeti mõõdame, ärge sellele isegi mitte mõelge. Mõelge lihtsalt sellele, et te teete täna paremini kui eile. Ja siis mõelge, et homme teete paremini kui täna. Selliselt suhtudes on tegelikult juba ükskõik, millise joonlaua me võtame - me areneme alati edasi! Ning mul on hea meel öelda, et Tehnikaülikool ongi edasi arenenud.

Kui vaatame nüüd mõõdikuid, mida iga teadlane maailmas vihkab, siis ükskõik, millise joonlaua me võtame, et oma teadust mõõta, siis on see läinud viimaste aastatega paremaks. Kui me tahame, et ta paremaks läheks, siis see ka juhtub! Me saame seda ise teha!

Kui räägime teadlaste järelkasvust, siis minu kõige suurem tähelepanu läheb noorteadlastele alates doktorantuuri esimesest aastast. See on ka põhjus, mis ma eelmisel ehk oma ametiaja esimesel aastal võtsin ette selle, et me vaatasime üle doktoriõppe kavad, tegime nad lihtsamaks, võibolla ka veidi üldisemaks, aga kvaliteedile suunatumaks nii õppe kui ka teaduse poole pealt.

Doktorant ülikoolis on ju meie teadlaste noorem kolleeg. Meil on kohustus teda aidata, et ta oma tee leiaks – kas siis ülikoolis või väljaspool seda. Seetõttu keskenduvad ka uued doktoriõppekavad rohkem sellele, et anda doktorantidele väga head üldoskused.

Kui te saate doktorikraadi – või isegi kukute doktorantuurist välja – ei pea te jääma ülikooli tööle. Doktorantuur on lihtsalt võimalus võtta ülikoolist kaasa teaduslikud meetodid ja lahendada tegeliku elu probleeme kas siis era- või avalikus sektoris. Tehnikaülikool soovib aga, et inimestel, kes saavad siin doktorikraadi, oleks aktiivne ellusuhtumine, et nad otsiksid keerulisi probleeme ja pakuksid neile lahendusi.

Initsiatiiv on minu kolmas eesmärk. Sellega ma mõtlen, et aidata tuleb neid, kes end ise aitavad. Aktiivne suhtumine, valmisolek probleeme leida ja lahendada, variantide pakkumine, kuidas koos töötada, edasi areneda – seda kõike peaks toetama ka ülikooli juhtkond, keskastme juhid, kolleegid.

Üks abinõu initsiatiivi toetamiseks on loomisel olev grandifond, mille me tahame ellu kutsuda juba sel akadeemilisel aastal. Fondi üldine mõte on maandada nende riske, kes tahavad tuua ülikooli konkurentsipõhist teadusraha. Eelkõige keskendub fond noorteadlastele, kelle karjäärivalikud on kõige keerulisemad, karjäärid kõige haavatavamad. Soovime anda neile kindlust ajaks, kui nad püüavad - ja on juba väga lähedal sellele - , et saada oma uurimistööks raha, aga millegipärast see siiski ei õnnestu. Siis saame me neid veel mõnda aega toetada, anda julgust, et nad läheksid j prooviksid uuesti.

Kõige selle taustal on minu jaoks väga oluline, et teadlased teeksid ka ülikooli sees omavahel koostööd. Üks suur probleem, mida me kõik koos peame lahendama, on see, et parimad praktikad ei levi. Me leiutame ülikooli erinevates osades tihti ühte ja sedasama asja, me ei jaga oma edulugusid, ei ela üksteise edule kaasa nii, nagu me võiksime seda teha.

Mõelge, kui te loete lehest või näete telest, et mõni Tallinna Tehnikaülikooli teadlane on saanud hea teadustulemuse. Kas te tunnete selle üle uhkust, elate kaasa? Minu jaoks on see indikaator, kas meie ülikoolis on oma pere tunne või mitte.

Ma soovin, et Tallinna Tehnikaülikool jõuaks seisu, kus me üksteise edule kaasa elame, selle üle rõõmustame. Minu jaoks on väga hea kogemus olnud esimene aasta, mil me oleme üritanud Tehnikaülikooli ühiskonnas, avalikus sektoris nähtavaks muuta. Olen palunud teadlasi kaasa mõelda, kuidas pakkuda lahendusi tegeliku elu probleemidele. Omavahelised arutelud, mis on täiesti mitteformaalsed, on olnud äärmiselt edukad. Olen saanud väga palju tagasisidet, et meie ülikool paistab väljastpoolt väga ühtne välja, me suudame omavahel koostööd teha.

Me oleme insenerid: me lahkame probleeme, analüüsime, pakume lahendusi ja ütleme ka ausalt, kui arvame, et lahendused võibolla pole kõige paremad. Ütleme, kui me peame veel mõtlema – ja ka seda, kui me ei tea, mis need lahendused on. Mul oleks hästi hea meel, kui selline koostöö jätkuks ka järgmisel aastal.