Tehnoloogiaõigusest saab iga spetsialisti tööriist

Tehnoloogiaõiguse tundmine on tulevikus üks olulisemaid tööalaseid baasoskusi. Tegemist ei ole kitsalt „IT-õigusega“, vaid laiemalt eraõiguse, EL-i ja rahvusvahelise õiguse, põhiõiguste ja tehnoloogilise mõtlemise lõimimisega. Tehnoloogiaõiguse spetsialist peab mõistma lepinguid, vastutust, rahvusvahelist mõõdet, kuid ka süsteemiarhitektuuri, automatiseerimist ja andmepõhist otsustamist. See kombinatsioon on praegusel tööturul üha nõutum.

Eesti tugevus on seni olnud julgus katsetada ja kasutada tehnoloogiat avalikes teenustes ja ettevõtluses. Järgmine arenguhüpe eeldab aga, et sellele julgusele lisandub süsteemne õiguslik teadlikkus. Nii näiteks ei tohi suures digitaliseerimise tuhinas unustada, et ühiskonnas on gruppe, kes ei saa või ei saa nii kiiresti uusi tehnoloogilisi vahendeid kasutusele võtta, olgu selleks siis vanus või puue või majanduslik seis. Üks oht on ka see, et tehisintellekt võib kedagi ebaõiglaselt kohelda. Aga siiski ei ole tehnoloogiaõigus pidur innovatsioonile, vaid selle eeldus. Ilma selleta tekib vastandumine innovatsiooni ja õiguse vahel, kuigi tegelikkuses toetavad nad teineteist.

Kui tahame, et Eesti tööturg oleks konkurentsivõimeline ka kümne aasta pärast, peame käsitlema tehnoloogiaõigust mitte kõrvaleriala või spetsialiseerumisena, vaid tänapäevase juristi professionaalse pädevuse lahutamatu osana. Digimajanduses ei võida see, kes liigub kõige kiiremini, vaid see, kes lisaks kiirusele liigub ka õiguskindlalt. Selleks vajab tööandja töötajaid, kellele tehnoloogiaõigus ei ole võõrkeel, vaid loomulik osa professionaalsest otsustamisest.

Kuidas tehnoloogiaõigust õppida ja kuhu see viib?

Tallinna Tehnikaülikoolis õpetatakse tehnoloogiaõigust tundvaid juriste magistritasemel õiguse õppekava peaerialal „Tehnoloogiaõigus“. TalTechi magistriõpe meelitab õigusteaduse bakalaureusi nii siit- kui ka sealtpoolt piiri, kes on võtnud kindla suuna tehnoloogiaõigusele. Paljud õppijad on teiste valdkondade spetsialistid, kes on läbinud nõutud eeldusained. Nende motivatsioon on selge: kuigi nad ei tööta juristina, eeldab nende praegune ametikoht tehnoloogiaõiguse tundmist. Tehnoloogiaõigusele spetsialiseerida saab õiguse bakalaureuseõppes juba õigusõppe esimesel astmel. Täiesti tavaline on sellelt õppekavalt tehnoloogiaõiguse magistrikavale kandideerijate põhjendus, miks nad just selle õppekava edasiõppimiseks valisid, et „õppides bakalaureuseõppes muutusid tehnoloogiaõiguse küsimused minu jaoks nii huvitavaks, et soovisin selles valdkonnas edasi õppida“.

Ei ole olemas ametinimetust tehnoloogia(õiguse) jurist. Ametikohad, kus tehnoloogiaõiguse asjatundja tavaliselt töötab, on tihti paremini mõistetavad inglise kui eesti keeles. Ka töökuulutustes kasutatakse just ingliskeelseid nimetusi. Näiteks in-house legal councel – ettevõttesisene jurist, product legal councel – tootejurist, risk and compliance manager või lawyer ­ – riski- ja vastavusjurist, data protection officer – andmekaitsejurist. Samas võib avalikust teenistusest leida selliseid ametikohti nagu digiteenuste õigusnõunik, tehisintellekti kasutamise koordinaator, digipoliitika nõunik jm. Seetõttu kohtab tööturul tihti veel ebaselgust, mida tehnoloogiaõigus tähendab. Niipea kui valdkonna sisu lahti mõtestada, tekib aga peaaegu alati vahetu huvi ja adutakse kiiresti, kui lai ja mitmekesine on tehnoloogiaõigusele spetsialiseerunud juristi tööpõld.

Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiaõiguse õppekava ei õpeta pelgalt õigusnorme, vaid mõtlemisviisi, mida tööturg järjest enam eeldab: kuidas tehnoloogia, õigus ja ühiskond omavahel suhestuvad. Just see teeb tehnoloogiaõigusest ühe olulisema tulevikukindla baaspädevuse nii juristidele kui ka paljude teiste erialade spetsialistidele.

Digiriigis on vaja tehnoloogiaõiguse asjatundjaid

Eestit tuntakse kui digiriiki. Meie jaoks on see normaalsus, kui suhtleme riigiga e-teenuste kaudu, kasutame digitaalset identiteeti ja oleme juba päris hästi harjunud ka automatiseeritud menetlustega. Kas me teadvustame piisavalt, et iga tehnoloogiline lahendus – olgu see tehisintellektil põhinev otsustus, platvormimajandus või piiriülene digiteenus – on samal ajal ka n-ö õiguslik küsimus. See tähendab, et kogu tehnoloogiline lahendus ja selle kasutamine peab vastama seadustele – loe: ei tohi rikkuda kellegi õigusi.

Kiire tehnoloogiline areng paneb töötaja proovile

Tööturg on viimase kümnendi jooksul muutunud kiiremini, kui õigus neile muutustele sageli reageerida on suutnud. Üha rohkem on vaja, et töötaja – olgu see siis kohtunik, advokaat, poliitikakujundaja, arst, personali- või kommunikatsioonispetsialist, õpetaja vm – mõistab, kuidas toimivad digitaalsed süsteemid ja millised õiguslikud riskid, kohustused ja vastutus nendega kaasnevad. Andmekaitse, tarbijakaitse digikeskkonnas, platvormide vastutus, tehisintellekti reguleerimine, digitaalsete lepingute kehtivus ja piiriülene teenuste osutamine ei ole enam nišivaldkonnad, vaid igapäevane tööreaalsus. Kas automatiseeritud otsus on vaidlustatav? Kes vastutab, kui tehisaru eksib? Kas tehisaru kasutamine võib ohustada põhiõigusi? Millise riigi õigus kohaldub digiteenusele, mida kasutatakse mitmes liikmesriigis? Need on küsimused, millele peame töötajana üha tihedamini vastama.

Suur osa tehnoloogi reeglitest ei sünni riigisiseselt, vaid Euroopa Liidu tasandil. Digiteenuste määrus, digitaalsete turgude määrus, andmemajanduse õigusaktid ja tehisintellektimäärus kujundavad otseselt nii ettevõtete ärimudeleid kui ka avaliku sektori lahendusi. Seega ei vaja tööturg mitte lihtsalt juriste või IT-spetsialiste, vaid inimesi, kes suudavad tõlkida EL-i õiguse tehnoloogiliseks praktikaks ja vastupidi. Samas räägitakse üha enam probleemidest seoses tehisaru kasutamisega väljaspool Euroopa Liidu piire ehk rahvusvahelise õiguse kontekstis. Selle kõige mõistmiseks on vaja tehnoloogiaõiguse spetsialiste. Neid õpetab Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut.

Tutvu "Õigusteaduse" magistrikavaga ja esita avaldus
Vastuvõtt kõigile õppekavadele on avatud 6. juuli keskpäevani

Artikkel ilmus Delfi Ärilehes