Kooskasvamine

Tehnikaülikooli puhkpilliorkestril on oluline roll nii ülikoolis kui ka Eesti puhkpillimuusika arengus laiemalt. Pea 50-liikmelises koosseisus mängivad peamiselt ülikooli üliõpilased, õppejõud, vilistlased ning endised ja praegused töötajad. Selline kooslus on aidanud hoida kollektiivi värske ja loovana. 

Ka repertuaar on mitmekesine, ulatudes ballisaalis tantsuks muusika mängimisest igati nõudliku sümfoonilise puhkpillimuusika ja -klassika esitamiseni. Kui varem on orkestri harjutuslaagrid ja kontserdid toonud elamusi piirialadelegi, siis viimastel aastatel on Eestimaad avastatud vähem. Seda suuremat tähelepanu on saanud mänguoskuste arendamine läbi repertuaari laiendamise nii piiri tagant muusikat tellides kui ka Eestis tublisid muusikaseadjaid avastades. Ajakriitilisemates oludes on seadeid loovalt kujundanud ka orkestri peadirigent.

Orkestrit on nii kodu- kui ka välismaistel konkurssidel hinnatud kõrgete tulemustega. Samuti on võetud osa kõigist noorte- ja üldlaulupidudest ja Baltimaade üliõpilaste laulu- ja tantsupeost „Gaudeamus“ ning pidude vahel toodud lavale kontserte ja projekte põnevate koostööpartneritega professionaalsetest klounidest, tantsijatest ja õhuakrobaatidest kuni tuntud lauljate-näitlejateni. Nii on orkester juba enam kui seitse kümnendit aidanud levitada toredaid uusi muusikapalu ning kasvatanud laiemalt teadlikkust puhkpilliorkestri mitmekesistest kõlavärvidest ja võimalustest.

Soov luua midagi püsivat

Just nende saavutuste taustal tekkiski idee luua midagi püsivat.

Kuigi puhkpillidel on läbi aegade olnud džässmuusikas oluline roll, on just puhkpilliorkestrile loodud või seatud džässi vähe. Eesti enda andekate heliloojate džässteosed olid puhkpillivõtmes veel täiesti avastamata. 

Seda tühimikku orkester sooviski täita. Helikandjale otsustati salvestada kümme lugu Eesti tunnustatud džässartistidelt, nagu Kadri Voorand, Rita Ray, Robert Jürjendal, Karmen Rõivassepp ja mitmed teised. Teoseid aitasid orkestrile seada Eesti parimad arranžeerijad, nende seas Ott Kask, Riivo Jõgi, Meelis Vind ja Raul Sööt. Igaühel neist on oma eriline käekiri, mis orkestri kõla täiustada aitas.

Teekond plaadi sünnini oli täis proovikive. Kui umbes aasta-poolteist tagasi esimesed lood noodipultidele jõudsid, tundus nii mõnelegi pillimehele seis üsna lootusetu – sellises stiililises keerukuses lugusid seni veel mängitud ei olnud. Samuti tekitas vastakaid tundeid valitud suund. Džäss? Päriselt? Puhkpilliorkestriga?! Ja kus siin üldse meloodia veel on …? Originaalis võis kõik veel isegi ilusana kõlada, aga kuidas harrastusorkestri praeguste pillidega mängida ära sellised tehniliselt nõudlikud käigud, mida on professionaalid sisse mänginud hoopis teistel ja lisavõimalustega instrumentidel? 

Keerukust lisas aeg, sest ka mitmele arranžeerijale oli valitud originaalteoste puhkpilliorkestrile kujundamine väljakutseks. Nii said hakatuseks valmis esimesed versioonid, mille tulemust tulid seadete tegijad prooviruumi testima – et kuuldu põhjal juba uute mõtetega jälle töölaua taha asuda, proovida kokkukõla orkestriga uuesti ja siis teos veel kord või suisa päris ringi teha. 

Viimased seaded jõudsid orkestrantideni alles mõni kuu enne viimast salvestusaega, mis lisas mängijatele tõsiseid väljakutseid isikliku ja tööelu korraldamisele, et orkester võimalikult täiskoosseisus igaks põhi- ja lisaprooviks kokku saada.

Kui nootidest saab muusika

Salvestamine ERR-i stuudios koos Eesti parima helirežissööri Teet Kehlmanniga oli samuti väljakutseks, kuid tõi ka palju rõõmu. 

Puhkpilliorkestri salvestamine nõuab ääretult täpset kõrva, nii vaimset kui ka füüsilist vastupidavust ning palju kannatlikkust. Ühes paigas – vaikselt, nihelemata, et üleliigsed helid linti ei jääks – tuli istuda ju tunde. Seda sõltumata ilmast ja muudest tähtsündmustest. 

Samas kasvatas see orkestris ühtsust. Helirežissööri vahetu ja professionaalne tagasiside andis juurde palju teadmisi nii lugude kui kokkukõla täpsuse ja tasakaalu kohta ning lisas kõige väärtuslikuma – vaate kuulaja poolt. See andis võimaluse temposid-karaktereid parajamaks rihtida, lisada emotsiooni ja puudutada kuulajaid tervikpildina sügavamas muusikatunnetuses.

Samuti tegi rõõmu ja tekitas aukartust, et üks Eesti kuulsatest heliloojatest, Robert Jürjendal, oli nõus pühendama oma aega, et elektroonikat orkestri interpretatsiooniga kokku mängida nii stuudios kui ka otse kontserdil.

Valminud helikandja ei ole vaid kingitus orkestri juubeliks, see on suurem panus Eesti puhkpillimuusikasse ning annab võimaluse tuua Eesti andekate džässmuusikute looming laiema kuulajaskonnani. See on ka visiitkaart, mis näitab, kui mitmekesine ja professionaalne võib üks väikeriigi harrastusorkester olla. 

Samuti on hästi tore, et kogu projekt on kasvatanud orkestri ühtekuuluvustunnet. Ülikooli esinduskollektiiv kõlab veelgi professionaalsemalt ning lisaks mängijate täienenud teadmistele aitab laiendada muusikalist silmaringi ka orkestrist väljaspool. Igapäevaselt liigutakse ju üsna „oma mullis“, teistsuguste muusikaleidudeni sattumata. Sisemine kasvamine ja kultuurilise silmaringi avardamine loob võimalusi inimesi me tänases hapras maailmas üksteisele lähemale tuua. 

Aitäh kõigile toetajatele ja koostööpartneritele, kes plaadi valmimisele õla alla panid!

Album „Seitsmest viieni“ on leitav ka YouTube’i ja Spotify vahendusel. 

Lisateave: www.orkester.ee

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.