Müncheni Tehnikaülikooli 24 aastat juhtinud Wolfgang Herrmann ütleb Trialoogile, et Euroopa tulevik sõltub teaduse vabadusest, tehnoloogilisest võimekusest ja julgusest riskida – kuid ka oskusest suhtuda oma kultuurilisse mitmekesisusse kui tugevusse, mitte takistusse.
Wolfgang Herrmann on viimaste aastakümnete üks mõjukamaid Euroopa ülikoolijuhte. Keemikuna alustanud Herrmann juhtis 1995. aastast 2019. aastani Müncheni tehnikaülikooli (TUM), mis tegi temast ühe Euroopa kõige kauem ametis olnud ülikoolipresidendi. Tema juhtimisel kujunes TUM distsipliinikesksest rahvuslikust tehnikaülikoolist rahvusvaheliselt tunnustatud, ettevõtliku ja interdistsiplinaarse mõtteviisiga teadusülikooliks, mida arvatakse tänapäeval Euroopa juhtivate kõrgharidus- ja teaduskeskuste hulka.
Herrmanni ametiaega iseloomustasid ulatuslikud juhtimisreformid, tema juhtimisel suurendati ülikooli autonoomiat, nimetati ametisse ligi 500 uut professorit ning seoti tihemini kokku teaduslikud, tehnoloogilised, ettevõtlusalased ja ühiskondlikud küsimused. Tema ajal rajas TUM Singapuri, Straubingisse, Heilbronni, Raitenhaslachi ja Berchtesgadenisse uusi ülikoolilinnakuid ja üksusi, võttis esimese Saksamaa ülikoolina kasutusele rahvusvahelisel mudelil põhineva akadeemilise karjäärimudeli ehk tenure track-süsteemi ning kujundas oma praktikate põhjal välja ettevõtliku ülikooli mudeli, mida on seatud eeskujuks nii mujal Saksamaal kui ka laiemalt Euroopas.
Pärast presidendiametist lahkumist on Herrmann jätkanud tegevust Müncheni tehnikaülikooli emeriitpresidendi ametis ning panustanud rahvusvaheliste ülikoolivõrgustike ja uute akadeemiliste institutsioonide arendamisse ning Euroopa tehnoloogiaülikoolide koostöösse. Ta kuulub ka TalTechi rahvusvahelisse nõukotta ning on üks neid Euroopa kõrgharidusjuhte, kes näeb väiksemates riikides, sealhulgas Eestis, mitte ääremaad, vaid Euroopa innovatsiooniökosüsteemi rikastavaid piirkondi.
Herrmanni intervjuus Trialoogile räägib ta muuhulgas sellest, kuidas ehitada maailmatasemel tehnikaülikooli, miks vajab Euroopa rohkem ettevõtlikkust ja vähem bürokraatiat, milline peaks olema teaduse ühiskondlik roll ning miks sõltub Euroopa tulevik nii tehnoloogilisest võimekusest kui ka kultuurilise mitmekesisuse austamisest.