Käesolev doktoritöö otsib vastust lihtsale, kuid sama keerukale küsimusele: kuidas saab keskmise suurusega rannasõidu parvlaevandus külma kliimaga rannikuvetes vähendada oma kliimamõju nii, et teenuse kvaliteet ja töökindlus ei kannataks ning kulud püsiksid mõistlikud? Fookuses on Eesti riigi parvlaevad ja nendega sarnased alused Põhja-Euroopas, mida korraga mõjutavad nii tegevuskeskkonna iseärasused (lühikesed liinid, lühikesed peatusajad sadamas, talvine jää) kui ka kiiresti arenev EL-i regulatsioon. 
Töö teoreetiline panus on otsustus-analüütiline raamistik, mis seob elutsüklilise kliimatulemuse, operatiivse teostatavuse ja regulatiivse vastavuse. Raamistik formaliseerib portfellivaate väikese ja keskmise mastaabiga rannasõidu parvlaevanduse dekarboniseerimisele ning täpsustab piirtingimused (jää, peatusaeg sadamas, ohutus), mille raames tehnoloogiad on päriselt rakendatavad. See aitab vältida nii alainvesteerimist (liiga vähe, liiga hilja) kui ka üleinvesteerimist (valesse tehnoloogiasse valel liinil).
Praktilise rakenduse mõttes pakub töö otsustuste jadasid: alustada andmepõhise operatiivoptimeerimisega (telemeetria, KPI-d, meeskondade koolitus, töökorralduse täpsustused), jätkata liinipõhiste hübriidide ja laadimislahenduste katsetustega seal, kus profiil seda soosib, ning ajastada suuremad kütuse- või mootoriümberehitused koos taristu ja tarneahelate arendusega. Raamistik on välja töötatud Eesti juhtumist, kuid üldistub Põhja-Euroopa rannasõidu parvlaevandusele, kus keskkonna- ja töökindlusnõuded on sarnased.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendaja täisprofessor tenuuris Ulla Pirita Tapaninen (TalTech)

Oponendid:

• emeriitprofessor Harilaos N. Psaraftis (Taani Tehnikaülikool, Taani)
• professor Jani Romanoff (Aalto Ülikool, Soome)