Ettevõtlushariduse populaarsus on viimastel aastatel kasvanud ja sellest on saanud ärikoolide konkurentsiala. Ettevõtluse praktilise olemuse tõttu on aga üha rohkem kutsutud uurima ja kasutusele võtma aktiivsemaid meetodeid ettevõtluse õpetamiseks õpilastele. Traditsiooniliselt tugines ülikoolitaseme haridus biheivioristlikele meetoditele, et täita õpilaste masside teadmiste kogumise nõudeid. Siiski on nende mõju praktiliste ettevõtlusoskuste arendamisele piiratud. Seetõttu on üha rohkem uurimusi püüdnud uurida aktiivsemaid ja kogemuslikumaid meetodeid, mis võivad traditsioonilisi meetodeid täiendada ja seda lünka täita. Kuid nende meetodite keerukuse ja tulemuste uurimine nõuab nende keerukuse ja kasulikkuse põhjalikku uurimist. Lisaks puudub ettevõtlushariduse aktiivsel lähenemisel suhteliselt uue uurimisvaldkonnana piisav teoreetiline alus ja seos laialt levinud õppimis- ja ettevõtlusteooriatega. Selle lõputöö kaudu asus autor teekonnale, et uurida erinevate aktiivmeetodite keerukust ja kasulikkust: õppekava, õppekavavälised ja digitehnoloogiast sõltuvad. See edendab erinevate aktiivmeetodite teoreetilist põhjapanemist ja laiendab meie arusaama nende rakendustest ettevõtlushariduse uurimise alaesindatud valdkondadele.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendaja kaasatud professor Susanne Durst (TalTech)

Oponendid:

• kaasprofessor Franziska Günzel-Jensen (Aarhusi Ülikool, Taani)
• emeriitprofessor Tõnis Mets (Tartu Ülikool, Eesti)