Riiklikult koordineeritud digiterviselt oodatakse üha enam integreeritud, teadmuspõhise ja inimkeskse tervishoiu toetamist. See ootus ei piirdu töökindla andmevahetusega, vaid hõlmab ka kliinilist otsustustuge, õppiva tervisesüsteemi funktsioone, terviseandmete teisest ja mitmekordset kasutust, personaalmeditsiini ning valdkondadeülest koordineerimist. Suuremahuliste digitervise taristute empiiriline kogemus näitab siiski, et küps ligipääsu- ja andmevahetusvõimekus ei taga iseenesest terviseandmete järjepidevat tõlgendamist, vastutustundlikku taaskasutust ega nende muutumist otsustusrelevantseks teadmuseks.
Käesolev väitekiri uurib koosvõimet ja valitsemist riiklikus digitervises, kasutades Eesti riikliku elektroonilise terviseloo infrastruktuuri keskse empiirilise ankruna ning täiendades seda võrdlevate tähelepanekutegarahvusvahelistestdigitervise algatustest.
Raamistikupõhise ja abduktiivse sünteesi tulemusena näitab väitekiri, et riiklikud digitervise taristud võivad institutsionaliseerida andmetele ligipääsu ja andmevahetuse, jättes samal ajal tähenduse, teadmuskasutuse, vastutuse ja muutuste valitsemise nõrgalt seotuks. Need lüngad muutuvad eriti nähtavaks olukordades, kus samu andmeid eeldatakse toetavat erinevaid kliinilisi, teaduslikke, administratiivseid ja poliitikakujunduslikke otsustuskontekste.
Väitekiri panustab koosvõime käsitamisse riikliku digitervise valitsetud võimekusena: suutlikkusena koordineerida tehnilist taristut, jagatud tähendust, teadmuskasutust ning volitatud ja vastutustundlikku institutsionaalset muutust integreeritud, teadmuspõhise ja inimkeskse tervishoiu toetamiseks.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: kaasprofessor tenuuris Peeter Ross ning täisprofessor tenuuris Dirk Draheim (TalTech)

Oponendid:

• professor Yngve Lamo (Lääne-Norra Rakenduskõrgkool, Norra)
• kaasprofessor Laura-Maria Peltonen (Ida-Soome Ülikool, Soome)