Kogu loodusliku gaasi asendamine kõigis sektorites mittegaasiliste energiaallikate ja kandjatega Euroopa Liidu süsinikuneutraalsuse eesmärgiks seatud sihtajaks (2050. aastaks) pole tehniliselt teostatav. Seetõttu on sel perioodil hädavajalik loodusliku gaasi järkjärguline asendamine dekarboniseeritud gaasidega. See eeldab gaasivarustuse julgeoleku säilitamist, st loodusliku gaasi ja alternatiivsete gaaside kombinatsiooni, isegi kui üldine gaasituru suurus on eeldatavasti üleminekuperioodil vähenemas. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb Euroopa Liidu energia õigustiku (acquis) raamistikus ületada kolm õiguslikku tõket.
Peamine mure keskendub gaasivarustuse välismõõtmele, eriti arvestades ELi kavatsust vähendada Vene loodusliku gaasi importi pärast Ukraina invasiooni. Liidu eesmärkideks on sõltuvuse vähendamine Vene gaasist samaaegselt kliimaeesmärkide järgimisega, mis on kaasa toonud liikmesriikide lahkuminevad ja mõnel juhul vastuolulised lähenemisviisid.
Teiseks, gaasituru kahanemise tõttu üleminekuperioodil muutub loodusliku gaasi süsteemi kohandamine alternatiivsete gaaside ülekandmiseks hädavajalikuks. Siiski ei käsitle kehtivad õigusaktid vajalike kulude jaotust süsteemi ümberehitamiseks ja uute gaasisüsteemide loomiseks. 
Kolmas murekoht puudutab gaasivarustuse julgeolekut väikestes ELi liikmesriikides. Majanduslikel kaalutlustel toob kahaneva loodusliku gaasi turu asendamine dekarboniseeritud turuga nendele riikidele suuremad väljakutsed. Seega on Euroopa Liit viimastel aastatel rõhutanud turu integratsiooni soodustamist eriti Balti riikide näitel, kus energiajulgeolek on olnud oluline mure. 

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: täisprofessor tenuuris Tanel Kerikmäe ja vanemlektor Antonius Johannes Hubertus Notermans (Tallinna Tehnikaülikool)

Oponendid:

• professor Stefan Gänzle (Agderi Ülikool, Norra)
• Dr. Kaisa Huhta (Ida-Soome Ülikool, Soome)