Selle uurimistöö ajendiks oli oluline lünk olemasolevas kirjanduses: kuigi on palju kirjutatud heaoluriikide digitaliseerimisest ja eksperimentaalse poliitikakujundamise esiletõusust, on vähe tähelepanu pööratud sellele, kuidas poliitikakatsetused saaksid toimida valitsemisviisina, et lahendada süsteemseid väljakutseid järjest enam digitaliseeruvates heaoluriikides. Töö käsitleb kolme peamist uurimisküsimust: (1) Millised uued nõudmised tekivad heaoluriigile seoses tööturu digitaliseerimisest tingitud muutustega? (2) Kuidas tuleks digitaalse heaoluriigi raamistikku ümber kujundada, et see arvestaks nii tehnoloogilisi võimalusi kui ka töötamise uue ajastu surveid? (3) Kuidas saab eksperimentaalne valitsemine toimida analüütilise ja praktilise raamistikuna, et kohandada heaoluriike nende muutuvate nõudmistega?
Uurimistöö peamised tulemused näitlikustavad, kuidas praegused arengud digitaalse heaoluriigi valdkonnas pigem taastoodavad heaoluriigi struktuurseid tõkkeid, selle asemel et soodustada süsteemset kohandumist või uudsete lähenemiste leidmist. Eesti ettevõtjakonto ja töötuskindlustussüsteemi juhtumiuuringud näitavad, kuidas kehtiv sotsiaalkaitsemudel koos digitaalsete lahendustega, kuigi teoreetiliselt paljulubav, ei arvesta ebastandardsete töövormide reaalsusega, tekitades soovimatuid lünki sotsiaalkaitses. Doktoritöö järeldab, et vaja on põhjalikumat heaolupoliitikate ümberkujundamist, mis seoks tööturu muutumise dünaamika paindlike ja kaasavate heaolumudelitega.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: täisprofessor tenuuris Ringa Raudla ning täisprofessor tenuuris Veiko Lember (TalTech)

Oponendid:

• professor Minna van Gerven (Helsingi Ülikool, Soome)
• professor Erna Ruijer (Utrechti Ülikool, Holland)