Autonoomsed bussid on kujunemas paljulubavaks lahenduseks esimese ja viimase miili liikumisvajaduste katmisel, kuid nende edukas kasutuselevõtt ei sõltu üksnes tehnoloogilisest küpsusest. Sama olulised on kasutajate vastuvõtlikkus, arusaadav inimsõiduki suhtlus, regulatiivne valmisolek ning süsteemitasandi lõimimine olemasolevatesse liikumisteenustesse. Käesolev doktoritöö käsitleb autonoomseid busse sotsio-tehniliste süsteemidena ning uurib, kuidas neist võivad kujuneda turvalised, mõistetavad ja atraktiivsed ühistranspordi komponendid nii linna- kui ka äärelinlikus keskkonnas.
Uurimus põhineb kihilisel ja kombineeritud metoodikal, mis hõlmab reaalseid pilootprojekte, välieksperimente, ajalise distantsiga korduvaid küsitlusi, sidusrühmade intervjuusid, platvormi arendust ning prognoosivat modelleerimist.
Doktoritöö pakub empiirilisi tõendeid, disainipõhimõtteid, integratsiooniarhitektuure ja hindamisvahendeid, mis näitavad, et autonoomsete süstikbusside tegelik väärtus avaldub siis, kui tehniline töökindlus, inimkeskne suhtlus ja MaaS-tasandi lõimimine on käsitletud ühtse tervikuna. Tulemused annavad praktilisi suuniseid poliitikakujundajatele, transpordiplaneerijatele ja arendajatele autonoomsete süstikteenuste laiendamiseks kestlike ja kasutajakesksete liikumissüsteemide osana.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: kaasprofessor tenuuris Raivo Sell ning nooremprofessor Ralf-Martin Soe (TalTech)

Oponendid:

• professor Heikki Liimatainen (Tampere Ülikool, Soome)
• professor Kuldar Taveter (Tartu Ülikool, Eesti)