Bituumen on asfaltsegude väga oluline komponent. Kuigi kogu segu koostis on oluline, siis just bituumen on see, mis määrab peamiselt asfaltkatte võimekuse hoida ära nii madalast temperatuurist kui ka väsimusest tingitud pragunemine. Asfaltkattes olev bituumen puutub kokku laia temperatuurivahemikuga. Varasemad uuringud on leidnud, et Eesti teekatte temperatuurid võivad maanteedel tõusta suvel kuni 60 °C ja talvel langeda madalamale kui –30 °C. Et tagada nõuetekohane asfaltkatete toimivus kogu selles temperatuurivahemikus, peavad bituumenile kehtestatud nõuded olema piisavad. Käesoleva teadustöö eesmärgiks on välja pakkuda uued ja täiuslikumad meetodid bituumenite madala temperatuuri ja vananemisalase toimivuse määramiseks.
Euroopas kehtivas teebituumeneid reguleerivas standardis EN 12591 on ainult üks parameeter, millega bituumenite madala temperatuuri toimivust määratleda. Selleks meetodiks on Fraassi murdumistäpp. Paljud teadlased on välja toonud selle meetodi puuduseid seoses korratavuse ja määramatusega. Samad probleemid leidsid kinnitust ka käesolevas doktoritöös. Töös on välja pakutud kaks Fraassi murdumistäpi asendamiseks mõeldud meetodit bituumeni madala temperatuuri omaduste määratlemiseks. Nendeks on pikendatud painduva tala reomeetri (EBBR) katse ja piirav faasinurga temperatuur T(30°). 

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: dotsent Andrus Aavik ja täisprofessor tenuuris Artu Ellmann (TalTech)

Oponendid:

• kaasprofessor Marek Pszczola (Gdanski Tehnikaülikool, Poola)
• kaasprofessor Viktors Haritonovs (Riia Tehnikaülikool, Läti)