Struktuurselt mitmekesiste kemikaalide, sealhulgas biopõhiste lahustite, ravimilaadsete ühendite ja nanoosakestel põhinevate materjalide järjest ulatuslikum kasutamine tõstatab olulisi küsimusi nende keskkonnakäitumise ja püsivuse kohta veekeskkonnas. Biolagunemine mängib keskset rolli määramaks, kas sellised ained eemaldatakse ökosüsteemidest kiiresti või püsivad neis pikemaajaliselt. Käesolevas töös uuritakse kolme keemiliselt erineva ainerühma aeroobset biolagunemist: looduslikke sügaveutektilisi lahusteid (NADES-id), oksiimrühmadega funktsionaliseeritud nanoteemante ning piperasiini sisaldavaid oksasooli derivaate. 
Uuring toetab oodatavat seost molekulaarse struktuuri, biolagunemisvõime ja keskkonnas püsimise vahel. Looduslikku päritolu süsteemid lagunevad hästi, samal ajal kui keerukama struktuuriga sünteetilised molekulid ja nanomaterjalid on püsivamad. Tulemused rõhutavad, et terviklik keskkonnariski hindamine peab hõlmama biolagunemist, ökotoksilisust ning võimalikke teiseseid mõjusid, näiteks eutrofeerumist. Samuti toetavad saadud tulemused ohutumate ja keskkonnasõbralikumate keemiliste süsteemide arendamist. 

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendaja vanemteadur Yevgen Karpichev (TalTech)

Oponendid:

• vanemteadur Monika Mortimer (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, Eesti)
• professor Paresh Kumar Samantaray (Alabama Ülikool Huntsville´is, USA)