Tehnikaülikooli arengukonverentsil kõrvutas juhtkond tehtud tööd uute sihtidega ning arutleti ka Eesti majanduse ja tööstuse konkurentsivõime üle. Ülikooli arengutest kõnelejate keskne küsimus oli, kuidas peaks Tehnikaülikool reageerima olukorras, kus samaaegselt toimuvad tehnoloogiline revolutsioon, geopoliitilised muutused, rohepööre ja muutused töömaailmas. Ettekannetest jäi kõlama, et ülikooli traditsiooniline roll – õpetada spetsialiste ja teha teadust – ei ole enam piisav, ülikoolilt oodatakse üha enam ühiskondlike muutuste käivitamist ja juhtimist.
TalTech kui ühiskondliku muutuse kujundaja
Rektor Tiit Land ütles, et kui varasematel aastatel on TalTech rääkinud peamiselt kvaliteedi tõstmisest, siis nüüd on kõrge kvaliteet põhitegevuste eelduseks ja tähelepanu nihkub mõjule. Täpsemalt, ülikool peab ise mõtlema sellele, kuidas teadustulemused jõuavad ettevõtetesse, avalikku sektorisse ja igapäevastesse lahendustesse. Seetõttu tõstab TalTechi uus arengukava esimest korda väga selgelt esile ettevõtluskoostöö ja innovatsiooni kui ülikooli põhifunktsioonid, mitte kõrvaltegevused. TalTech defineerib ennast mitte ainult teadusülikoolina, vaid ka ettevõtjate ülikoolina.
Landi ettekandest jäi kõlama ka mõte, et kuigi tehnoloogia on TalTechi identiteedi keskmes, ei käsitleta seda eesmärgina omaette. Tehnoloogia väärtus seisneb tema võimes lahendada ühiskondlikke probleeme, ehk teisisõnu, see on vahend, mitte eesmärk. Nii on ka arengukava kolm keskset väljakutset sõnastatud mitte teadusharude, vaid ühiskondlike probleemide kaudu: kliimamuutustega kohanemine, julgeoleku tugevdamine ning digitaliseerimine ja tehisaru.
See tähendab, et fookus ei ole näiteks energiatehnoloogial või küberkaitsel kui teadusvaldkondadel, vaid küsimusel, kuidas nende abil lahendada reaalseid ühiskondlikke väljakutseid. Selline lähenemine muudab ülikooli tegevuse olemuslikult interdistsiplinaarseks ja väljakutsepõhiseks. Seetõttu on TalTech viimastel aastatel loonud hulga fookustippkeskusi, mille eesmärk ei ole niivõrd ühe teadusvaldkonna tugevdamine, kuivõrd erinevate teaduskondade koostöö organiseerimine.
Ka tehisaru ei ole üks järjekordne tehnoloogiline trend, vaid nähtus, mis muudab pidevalt kõiki tegevusvaldkondi. Selleks tuleb mõista, et ei piisa tarkvara ostmisest, vaja on muuta inimeste mõtteviisi, arendada oskusi, ümber mõtestada õpetamist, muuta juhtimispraktikaid jne, unustamata eetikaküsimusi.
Samamoodi kui tehisaru osas ei piisa tarkvara hankimisest, ei realiseeru teadustöö mõju teadusartiklis – see realiseerub siis, kui teadmine jõuab ettevõttesse, tootearendusse või ühiskondlikku kasutusse. Kõik see eeldab nähtavust, milleks on vaja, et teadlased oma tööst senisest rohkem räägivad.
Välispilk: maailmatasemel ülikool toetub kolmele sambale
Külalisesinejana astus arengukonverentsi lavale Müncheni Tehnikaülikooli (TUM) kauaaegne president Wolfgang A. Herrmann ja rääkis sellest, mida on vaja teha, et üks tehnikaülikool saaks maailmatasemele tõusta. Ülikoolide edu tuleks tema sõnul mõõta just selle küsimusega: kas või kuidas aitab ülikool muuta ühiskonda paremaks?
Tehnikaülikooli maailmatasemele tõstmise esimene sammas on Herrmanni sõnul rahvusvahelistumine. Tema käsitluses tähendab see võimet õppida teistelt, osalemist globaalsetes teadmistevõrgustikes ja oma tegevuse viimist väljapoole koduriigi piire. Ta tõi näiteks Müncheni Tehnikaülikooli tegevuse Singapuris, Brasiilias, Indias ja Ameerika Ühendriikides. Herrmanni põhisõnum omaenda kogemusest oli lihtne: maailm ei tule ise sinu juurde – ülikool peab ise maailma minema. Väikese riigi ülikooli jaoks on see eriti oluline mõte.
Teiseks oluliseks sambaks nimetas ta interdistsiplinaarset mõtteviisi. See tähendab valmisolekut õppida mõistma teiste erialade mõtteviisi ja keelt – ja see on kultuuriline, mitte administratiivne küsimus. Ta rääkis kõnekast näitest, kui tõi rektorina tehnikaülikooli poliitikateadused. Alguses suhtusid insenerid sellesse skeptiliselt, kuid aja jooksul mõisteti, et tehnoloogilised otsused on alati seotud ühiskondlike ja poliitiliste küsimustega. See mõte muutub eriti oluliseks tehisaru ajastul.
Herrmanni kolmas suur teema oli ettevõtlus. Ettevõtlus ja ettevõtlikkus tähendab valmisolekut muuta teaduslikud teadmised praktiliseks väärtuseks. Tema kirjeldatud Müncheni mudelis ei sünni ettevõtted juhuslikult: ülikool loob teadlikult keskkonna, mis soodustab ideede muutmist toodeteks, teenusteks ja ettevõteteks. Selle tulemusena sünnib TUM-ist igal aastal ligi sada uut ettevõtet.
Ühiskonna areng peopesal
Ühiskondlikes aruteludes päeva teisel poolel tunnistati sama, mis kõlas hommikupoolikul: Eesti probleem ei ole selles, et puuduvad tehnoloogiad, kuid olemasolevaid teadmisi ja tehnoloogiaid rakendatakse liiga aeglaselt.
Arutelus, kus osales taristuminister koos ettevõtjate ja teadlastega, otsiti, mis muudaks Eesti tööstuse pikaajaliselt konkurentsivõimeliseks.
„Mulle öeldi siinsamas koolis, et kõik uued mõtted on 50 aastat vanad mõtted,“ muigas Juhan Aguraiuja, Enefit OÜ juhatuse esimees. Ta tõi näite energeetikavaldkonnast, kus mõnest uuest leiutisest palju suurem mõju võib sündida olemasolevate süsteemide tar-gemast juhtimisest ja automatiseerimisest. Need lahendused on juba olemas ning innovatsioon tähendabki sageli olemasolevate süsteemide nutikamat kasutamist.
ABB Balti riikide juht Jukka Patrikainen ütles, et ABB investeerib 4% aastakäibest arendustöösse ning vähemalt 2% jagu võiks seda teha iga ettevõte: „See teeb meile kõigile parema tuleviku.“ Mehaanika ja tööstustehnika instituudi direktor ja tenuuriprofessor Kristo Karjust nentis, et paljudel ettevõtetel pole digiteerimiseks raha, kuid protsesside muutmiseks on vaja lisaks rahale mõtteid ja vajadust – enamgi veel, kui need on, siis saab palju optimeerimist teha ka ilma finantsideta.
Keemia professor ning ringmajanduse tippkeskuse SOURCES juht Riina Aav märkis, et Eesti trump on interdistsiplinaarsuse lihtne juurutamine – inimesed tunnevad üksteist ja lihtne on leida kolleeg või partner mõnest naabervaldkonnast. Arutelust koorus välja ka niššide potentsiaal väikeriigi jaoks – kui meie tööstus pole suur, saame sihtida hoopis millelegi väga täpselt, tuleb vaid head nišid leida –, kahes arutelus mõned ideed juba ka koorusid.
Haridus- ja teadusminister koos ettevõtjate ja teadlastega arutles Eesti ja TalTechi võimaluste üle digitaliseerimise ja tehisaru arengu juures. Minister Kristina Kallas tõi kohe sissejuhatuses välja, et tehisintellekti puhul tuleb vahet teha „kasutamisel“ ja „rakendamisel“. Ta rõhutas, et kasutamine pole veel mingi näitaja, kui me ei tea, milleks seda kasutatakse – tihti ju kasutataksegi masinat oma mõtlemise asendamiseks, mitte arendamiseks. „Rakendamise puhul aga võtame teadmise, oskuse või tehnoloogia ja teeme midagi paremaks, efektiivsemaks või kättesaadavamaks,“ selgitas Kallas.
Eesti AI juht Kirke Maar rõhutas, et me ei saa tehisaru rakendada, kui meil ei ole korras infrastruktuur ja andmed ning muudetud tööprotsessid. „Eesti AI eesmärk pole ellu viia üksikuid projekte, vaid luua sidusust,“ sõnas Maar.
TalTechi nõukogu liige, rakendusliku tehisintellekti professor Tanel Tammet möönis, et meil on digiriigina tohutu edumaa, kuid ta ei näe motivatsiooni kasutamata võimaluste realiseerimiseks.
„Olen alati mitmekesistumise poolt – et oleks rohkem ja mitmekesisemaid tegevusi ja õppimisvorme, ettevõtmisi ettevõtmist ning vähem piiranguid ja keelde. Kuna me ei oska tegelikult kunagi adekvaatselt prognoosida, siis on mõistlik lihtsalt proovida palju asju,“ rääkis Tammet. Aga: „Iga kord, kui satun pikemalt kuulama kõrgemaid riigiesindajaid diskuteerimas, siis väga kiiresti kaldub jutt riskihaldusele ja sellele, kuidas andmete kättesaadavust piirata ja keegi ei peaks millegi eest vastutama. Aga et teeks midagi uut või annaks kellelegi nende andmetega võimaluse, sellest pole juttugi,“ osatas professor, kelle sõnul on ettevõtetel ideid ja soove tehisaru rakendusteks koos riigiga, kui ainult saaks andmeid kasutada.
Minister ütles aga, et riigiaparaadist ei saa innovatsiooni oodata, seal on liiga palju piiranguid näiteks lepingute sõlmimiseks ja just seetõttu on ka TI-hüpe tõstetud riigiaparaadist välja, eraldi sihtasutuseks. Kirke Maar leidis tõde mõlema eelkõneleja jutust – ta ütles, et riigiaparaadil on oma roll innovatsiooni edendamises kui mitte muidu, siis innovatsiooni mittetakistamise läbi, ning et kõige hullem on mitte midagi teha ega otsustada. „Muutused algavad sellest, et tehakse julgeid otsuseid. Loodetavasti on need õiged, vahel ka mitte, kuid kõige vähem viib edasi ohvriroll, et me ei saa midagi teha,“ ütles Maar. „Ka hankeid on võimalik teha nii, et seal on ruumi innovatsiooniks. Ettevõtluse poolel me väga ootame avatud koostööd riigiga,“ märkis ka ITL-i asepresident ja Aktors OÜ tegevjuht Kedi Välba.
Kirke Maar tõi välja, et Eesti võimekus pole Hiina või USA-ga võistelda tehisaru arenduses, kuid tehisaru rakendamisega on meil palju võimalusi, alustades haridusest. Kedi Välba täiendas, et väikeses Eestis suudame rakendusi piloteerida mõne kuuga, mis suures riigis võivad võtta mitu aastat.
Kristina Kallas läks ka konkreetsemaks: „Meil on andmed kogu õpilase mõttearenduse protsessist: ta sisestab küsimusi, otsib vastuseid, küsib teistmoodi üle. Me näeme, kuidas ta mõtleb. See on olnud läbi sajandite hariduses „must kast“ ja nüüd on see kast meil lahti.“ Ta hindas, et nende andmete pealt saab teha uskumatuid rakenduslahendusi, millega näiteks tuvastada varakult õpilase õppeprotsessi kinni jäämine. Ja see on üks potentsiaalne innovatsiooninišš, mida Eesti tänu TI-hüppele saab maailmale pakkuda.
Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.