25 aastat tagasi oli õpetaja sageli õppija jaoks peamine teadmiste allikas. Tänapäeval on laialdane teave vaid mõne hiireklõpsu kaugusel. See on muutnud õpetamise eesmärki, kus teadmiste edasiandmise kõrval tuleb üha enam õpetada omandatud teadmisi hindama, seostama ja kasutama.

Eesti inseneripedagoogika keskuse juhataja Tiia Rüütmanni sõnul ei ole insenerihariduses toimunud järsku pööret, sest paljud praegu uuenduslikuks peetavad õppimisviisid on olnud tehnikaerialade õpetamises kasutusel juba aastakümneid. Küll aga on muutunud see, milliseid oskusi insener vajab ja millist vastutust ta oma töös kannab. „Inseneriharidus on liikunud teadmiste õpetamiselt otsustusvõime kujundamisele,“ selgitab Rüütmann.

Tema sõnul ei piisa enam sellest, et insener oskab tehniliselt toimiva lahenduse välja töötada. Üha olulisem on mõista, millised võivad olla selle majanduslikud, keskkonnaalased ja ühiskondlikud tagajärjed ning kuidas teha põhjendatud otsuseid.

Veerandsajandi jooksul on koolitatud sadu õpetajaid

Inseneri- ja tehnikavaldkonna õpetajate ning õppejõudude pedagoogilise ettevalmistuse toetamiseks loodi 2001. aasta oktoobris Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli koostöös Eesti inseneripedagoogika keskus.

Keskuse tegevuse aluseks on põhimõte, et heaks tehnikaeriala õpetajaks saamiseks ei piisa üksnes eriala tundmisest, vaid vaja on ka oskust keerulisi teadmisi arusaadavalt ja tulemuslikult edasi anda.

25 aasta jooksul on keskuse magistriõppe lõpetanud 135 STEM- ja tehnikaõpetajat ning erinevates täiendusõppeprogrammides osalenud üle 600 matemaatika, loodusteaduste, tehnoloogia ja inseneeria õpetaja.

Haridus- ja Noorteameti Inseneriakadeemia MATIK-õpetajate koolitusprogrammis on osalenud üle 240 õpetaja. Lisaks on keskus korraldanud õpetajakoolitusi, toetanud koolides eri õppeainete lõimimist ning arendanud mentorluse ja juhendamise programme.

Keskuse tegevus ulatub üldharidusest ja kutseõppest kõrgkoolideni. TalTechi õppejõududele pakutakse tuge õppeainete arendamisel, doktorantidele kõrgkoolis õpetamise oskusi arendavaid aineid ning kutseõpetajatele inseneripedagoogika õpet Tallinna Ülikooli ja TalTechi ühises magistriõppekavas.

Oluline osa keskuse tegevusest on ka rahvusvaheline koostöö. Alates 2003. aastast on Eesti inseneripedagoogika keskus Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu IGIP akrediteeritud esindus Balti riikides. Keskuses on koolitatud ka Riia ja Vilniuse tehnikaülikoolide õppejõude ning rahvusvahelise insenerpedagoogi kvalifikatsioon on praeguseks omistatud 58 TalTechi õppejõule.

Õpetaja ei ole enam ainult teadmiste edasiandja

Teadmiste laialdane kättesaadavus on muutnud ka õpetaja rolli. Kui varem keskenduti suuresti sellele, kuidas teadmisi edasi anda, siis nüüd on järjest olulisem, kuidas toetada õppija mõtlemisoskust ja teadmiste rakendamist. Rüütmanni sõnul on õpetajast saanud üha enam õpitee kujundaja, mentor ja juhendaja, kes aitab õppijal eristada olulist ebaolulisest ning arendada kriitilist mõtlemist.

See muutus on eriti oluline tehisintellekti leviku taustal. Kui tehnoloogia suudab kiiresti pakkuda vastuseid ja lahendusi, peab õppija oskama hinnata, kas need on õiged, usaldusväärsed ja konkreetses olukorras kasutatavad. „Tehisintellekti kasutamine ei tohi asendada õppija iseseisvat mõtlemist,“ on Rüütmann veendunud.

Samas rõhutab ta, et insenerihariduses ei saa õpetamismeetodid muutuda eesmärgiks omaette. Õpetamise viis tuleb valida lähtuvalt sellest, mida on vaja õppida. Tugevad erialateadmised jäävad insenerihariduse aluseks ka siis, kui õppimise tööriistad ja tehnoloogiad muutuvad.

Inseneri vastutus ulatub kaugemale tehnilisest lahendusest

Viimase veerandsajandi jooksul on inseneritöö muutunud järjest valdkondadeülesemaks. Tehnilise lahenduse kavandamisel tuleb arvestada lisaks selle toimivusele ka energiakasutuse, kestlikkuse, küberturvalisuse ja inimeste turvalisusele. Rüütmanni sõnul on inseneridel alati olnud vastutus oma töö tulemuste eest, kuid tänapäeval on see vastutus muutunud globaalseks. Lahenduste mõju võib ulatuda kaugemale konkreetsest ettevõttest, projektist või riigist ning puudutada ka tulevasi põlvkondi.

See seab uusi ootusi inseneride ettevalmistamisele. Lisaks põhjalikele erialateadmistele vajavad tulevased insenerid digipädevust, tehisintellekti kasutamise oskust, ettevõtlikkust, suhtlemis- ja juhtimisoskusi ning võimet teha koostööd eri valdkondade spetsialistidega.

Samas ei tähenda uute oskuste tähtsustamine, et inseneriharidus peaks oma senistest põhimõtetest loobuma. Rüütmann toob välja, et probleem- ja projektõpe, mida tänapäeval sageli uuenduslike õppemeetoditena esile tõstetakse, on kuulunud insenerihariduse juurde juba väga pikka aega.

Muutunud on pigem nende oskuste teadlikum käsitlemine õppekavades ning vajadus ühendada teadmised, praktilised oskused ja väärtushoiakud tervikuks.

Tehnoloogia muutub, kuid mõtlemisoskus jääb

Rüütmanni hinnangul on insenerihariduse üks suuremaid ülesandeid valmistada õppijaid ette maailmaks, kus tehnoloogiad muutuvad kiiresti ning kord omandatud teadmistest ei piisa kogu tööeluks. Seetõttu on üha olulisemad õppimisvõime, kohanemine ja oskus oma teadmisi pidevalt uuendada.

Samuti peab tulevane insener suutma lahendada praktilisi probleeme keerulistes või ootamatutes olukordades, kus tavapärased töövahendid ja tehnoloogilised võimalused ei pruugi olla kättesaadavad.

Rüütmanni sõnul on tähelepanuväärne, et mitmed praegu tulevikuoskustena esile tõstetud pädevused kuulusid juba 25 aastat tagasi keskuse esimesse õpetajakoolituse õppekavasse. Nende seas olid eetika, väljendus- ja suhtlemisoskus, probleem- ja projektõpe ning tootearendus ja innovatsioon.

See näitab, et kuigi tehnoloogiad ja õppimise võimalused on muutunud, on insenerihariduse põhieesmärk jäänud samaks: valmistada ette inimesi, kes oskavad oma teadmisi rakendada tegelike probleemide lahendamisel ning mõistavad oma otsuste tagajärgi.

Uus koolitusprogramm aitab arendada kõrgkoolide õpetamist

Juubeliaastal jätkab Eesti inseneripedagoogika keskus õpetajate ja õppejõudude arendamist uue täiendusõppeprogrammiga „STEM õppejõu meistriklass 3.0“, mis on KVARA toel välja töötatud koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooli, Eesti Maaülikooli ja Eesti Lennuakadeemiaga.

24 ainepunkti mahus programmi esimene moodul algab 26. novembril. Koolitus on suunatud Eesti kõrgkoolide loodus- ja tehnikateaduste õppejõududele ning toetab nende õpetamis- ja juhendamisoskuste arendamist. Programmi läbinutel on võimalik taotleda rahvusvahelise insenerpedagoogi kvalifikatsiooni ING-PAED IGIP.

Uus programm jätkab keskuse senist tööd, mille eesmärk on ühendada põhjalikud erialateadmised nüüdisaegsete õpetamisoskustega. See on oluline kogu insenerihariduse järelkasvu seisukohalt, sest huvi tehnika ja inseneeria vastu kujuneb sageli juba ammu enne ülikooli jõudmist.