Foto: Erakogu

Uuring ilmus rahvusvahelises teadusajakirjas “Quaternary Science Reviews” ja keskendub ajavahemikule 28 000 – 22 000 aastat tagasi ehk viimase jääaja maksimumile. „See oli aeg, mil Euraasiat iseloomustas intensiivne külm ja põud ning mil algas paljude suurte imetajate, sealhulgas mammutite, kiire kadumine,” selgitas uuringu üks autoreid, TalTechi geoloogia instituudi nooremteadur Ivan Krivokorin. 

„See periood ja piirkond oli seni isotoopuuringutes üsna alaesindatud, mistõttu on meie arusaam toonastest keskkonnatingimustest olnud lünklik,“ selgitab Krivokorin. „Just seetõttu otsustasime keskenduda Lääne-Siberi kaguosale, kus leidub erakordselt rikkalikke mammutileide.“

Teadlased analüüsisid kokku 29 mammuti hambaproovi, mis pärinesid kolmest hilispleistotseeni leiukohast: Šestakovost, Krasnojarskaja Kurjast ja Volchia Grivast. Lisaks kaasati võrdlusse üks hobuse ja üks hirve hammas. Uurimismeetodiks oli stabiilsete süsiniku ja lämmastiku isotoopide analüüs, mis võimaldab rekonstrueerida loomade toitumist ning keskkonnatingimusi tuhandete aastate tagant.

Süsiniku isotoobid annavad teavet kohaliku taimestiku ja kliima, aga ka loomade toitumise kohta ning lämmastiku isotoobid annavad ülevaate toiduahelast, toiduvalikust ning näitavad ka võimalikku alatoitumust. Just lämmastiku isotoopide tulemused osutusid Volchia Griva leiukohas silmatorkavaks.

Volchia Griva mammutite luude isotoopväärtused olid sarnased tänapäeva lõvide omadele

Volchia Grivast leiti üle 7000 mammutiluu vähemalt 80 isendilt, mis teeb sellest ühe rikkalikuma hilispleistotseeni leiukoha. Uuringus analüüsitud mammutite hammastes leiduva lämmastiku isotoopväärtused (δ15N) olid erakordselt kõrged – keskmiselt +13,2‰. Võrdluseks jääb enamik maailma teistest mammutileiukohtadest leitud väärtusi tavaliselt vahemikku 6–9‰.

„See on tase, mis on võrreldav selliste tänapäeva suurte kiskjate nagu lõvide luudes mõõdetavaga,” selgitab Krivokorin. „Säärased väärtused on erakordsed taimtoiduliste loomade puhul ja viitavad, et toiduahelas või lämmastikuringes pidi esinema midagi ebatavalist. See ei tähenda, et mammutid oleksid muutunud lihasööjateks, vaid pigem näitab, kui tugevasti võib kohalik keskkond mõjutada keemilist signatuuri.”

Teadlaste hinnangul oli Volchia Griva ainulaadne looduslik mineraalide oaas ehk soolak, mis meelitas ligi suuri rohusööjaid, kes otsisid eluks vajalikke toitaineid. Intensiivne loomade elutegevus põhjustas tuhandete aastate jooksul mullas soolasisalduse suurenemise ning sõnniku kogunemise, mis tõstis taimede lämmastikusisaldust. „See omakorda peegeldub toiduahela kaudu mammutite luude ja hammaste isotoopkoostises,” lisab Krivokorin ja toob sisse võrdluse: „See on nagu leida rühm inimesi, kelle igapäevane menüü koosneb ainult soolatud lihast, samas kui teised selles piirkonnas söövad maitsestamata kana. Erinevus ei tulene liigi muutusest, vaid kohaliku, väga spetsiifilise soolase toiduallika olemasolust, mis muudab loomade keha keemilist koostist märgatavalt.”

Uuring viitab, et Volchia Griva mammutitel võis olla kas piiratud liikumisraadius või peegeldavad isotoopandmed ajas muutunud keskkonnatingimusi, sest piirkond muutus järk-järgult kuivemaks. „Sellised uuringud aitavad meil paremini mõista mitte ainult mammutite elu, vaid ka laiemalt seda, kuidas keskkond ja kliimamuutused mõjutavad suurte taimtoiduliste toitumist ja ellujäämist,“ lisab Krivokorin. „See võib pakkuda väärtuslikke paralleele ka tänapäeva liikide ja ökosüsteemide uurimisel.“

Lisainfo:

TalTech geoloogia instituut
5691 3430
geo@taltech.ee