Üks elu, mitu ajastut

Saja aasta jooksul on elu Eestis mitu korda tundmatuseni muutunud. Professor Risthein sündis noores Eesti Vabariigis, elas üle sõja ja okupatsioonid, nägi nõukogude tööstussüsteemi tõusu ning Eesti taasiseseisvumist. Tänapäeval sõltume energiast, digivõrkudest ja keerukatest tehnikasüsteemidest. Selle kõige aluseks on insenerid, õppejõud ja teadlased, kes on aastakümneid loonud teadmisi ja õpetanud järgmisi põlvkondi. Professor Risthein on üks neist.

Kui tema kohta küsida, meenutatakse kõigepealt teadustööd ja väljaantud õpikuid. Kuid tema tegelik mõju on palju laiem. „Tehnika ei ole üksnes seadmete või arvutuste maailm, vaid kultuuri, hariduse ja täpse mõtlemise valdkond,“ räägib ta Mente et Manule.

Ta peab oma kõige olulisemaks tööks inseneride õpetamist, eestikeelse tehnikaalase kirjanduse koostamist ja toimetamist ning mõistete täpset kasutamist. „Kui mõni üliõpilane, insener või lugeja on saanud minu kirjutatust abi, siis on see juba kordaminek. Samuti pean oluliseks tööd tehnikaterminoloogia ja -standarditega, sest ilma täpse keeleta ei saa olla täpset mõtlemist ega ohutut inseneritööd,“ lisab Risthein.

Tema panus ei seisne ainult selles, mida ta ise on teinud, vaid ka selles, mida teevad inimesed, keda ta on õpetanud ja mõjutanud. Sajad elektriinsenerid viivad edasi tema teadmisi, töövõtteid ja arusaama professionaalsusest. Nii ei seisne professori pärand ainult raamatutes või arhiivides, vaid järgmistes põlvkondades.

Kas kogu elu Ristheina ümbritsenud energiateemad on see, mis teda siiani hea tervise juures hoiab? „Võib-olla on asi selles, et lapsena ja noorpõlves tuli palju jala käia, aga jalakäimise kohta räägitakse, et see on liigeste õlitamine. Ehk on mõjunud ka see, et olen eluaeg söönud enamasti normaalset eestlase maamehetoitu,“ ütleb ta muigega.

Inseneritöö nähtamatu pool

Elekter tuleb seinast, valgus süttib ja süsteemid töötavad. Harva mõeldakse sellele, kui palju teadmisi, täpsust ja vastutust selle taga on.

Risthein aitas aastakümneid seda nähtamatut maailma üles ehitada, korras hoida ja edasi arendada. Ajaga on muutunud tehnoloogiad ja süsteemid, kuid inseneritöö põhiolemus on jäänud samaks: „Insener peab oskama ise mõelda, arvutada, võrrelda ja vastutada.“ Kesksel kohal on vastutus selle eest, et loodud lahendused ka päriselt toimiksid.

Sageli tähendab inseneritöö järjepidevat tööd, täpsust ja oskust märgata detaile ning mõista süsteeme tervikuna. Just sellise suhtumise kaudu sünnivad lahendused, mis kestavad kauem kui üks tehnoloogiline moevool või sajand.

Kui Risthein alustas oma erialateed, tähendas tehniline areng eelkõige elektrifitseerimist ja tööstuse ülesehitamist. Täna on fookus energiajulgeoleku, digivõrkude ja keskkonnahoiu teemadel. Tema sõnul peab ka uute tehnoloogiate keskel säilima tugev baas teadmistest ja põhimõtetest. „Ei tohi unustada, et uute lahenduste mõistmiseks peavad vanad põhialused olema selged,“ rõhutab ta.

Olevik ja tulevik

Professor Risthein püüab end jätkuvalt kursis hoida energeetika üldiste arengusuundadega ja energiatehnika mõjuga elukeskkonnale. Küsimusele energeetika tuleviku kohta vastab ta veendunult, et kasvavad nii nõudlus kui ka säästmise vajadus.

„Suureneb surve keskkonnale, eriti seal, kus elektrienergiat toodetakse endiselt kütuseid põletavates jaamades. Sellegakaasnevad kasvuhoonegaaside heitmed, globaalne soojenemine ja kliimamuutustega seotud ohud. Nende põhjus ei ole ainult energeetikas, vaid ka tööstuses, liikluses ja muudel inimtegevuse aladel,“ selgitab professor. Tema hinnangul tuleb taastuvaid energiaallikaid kasutusele võtta kiiremini ja targemalt, kuid samal ajal peab energiasüsteem jääma töökindlaks. 

Tehnikahariduse tulevik teeb talle muret ja pakub samal ajal ka lootust. Noortel soovitab ta oma valitud sobival erialal püsida ja end sel alal võimalikult kõrgele arendada. Mulle teeb meelehärmi, kui jäädakse rahule nende teadmistega, mis parasjagu olemas on ja loodetakse, et kõik muu saab kätte tehasejuhistest või kataloogidest,“ utsitab Risthein end pidevalt arendama.

„Eesti tehnikahariduse tugevus on see, et meil on olemas pikaajalise traditsiooniga tehnikaülikool ja insenerkond, kes on suutnud väga erinevatel aegadel ühiskonda töös hoida. Samas ei tohi haridus muutuda liiga pinnapealseks. Haridus peab andma nii praktilise oskuse kui ka sügavama arusaamise,“ rõhutab 99-aastane professor Risthein kindlameelselt.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.