Veske alustas oma karjääri põlevkivienergeetikas ning on hiljem juhtinud muuhulgas VKG Energiat, VKG Soojust, Silpowerit ja Utilitast. Aastakümnete jooksul on tema silme all muutunud nii tehnoloogia, kasutatavad kütused kui ka kogu energeetika maine.

Veskele meenuvad kooliekskursioonid Kohtla-Järve soojuselektrijaama, mille tolmune ja suitsune tööstuskeskkond pani teda mõtlema, kas sellised külaskäigud tekitavad noortes energeetika vastu huvi või peletavad nad hoopis eemale. Tänapäeval on pilt sootuks teine: energiatootmine on muutunud puhtamaks ja tehnoloogilisemaks, juhtimine on digitaliseeritud ning taastuvenergia osakaal on jõudsalt kasvanud.

Kiiretest muutustest hoolimata on Veske Eesti energeetikasektori senise arengutempo suhtes kriitiline. Tema sõnul alustasid Põhjamaad taastuvenergiale üleminekut varem ning viimastel aastatel on suutnud Eestist jõulisemalt edasi liikuda ka Leedu.

Eestis on samal ajal mitmed suuremad energeetikaprojektid venima või seisma jäänud. Põhjuseid on mitu: kohalike elanike vastuseis, investorite puudus ning ebakindlus selle suhtes, millist energiapoliitikat peaks riik pikemas vaates tegelikult ajama. „Meie areng on olnud kiire, aga mitte piisavalt kiire. Meie riik on päris mitu kümnendit maha maganud ja mõnes mõttes loorberitele puhkama jäänud.“

Akudest üksi ei piisa

Energiasalv Pakri etteotsa asus Veske 2026. aasta märtsis, kuid suuremahulise energiasalvestuse küsimustega oli ta tegelenud juba varem. Ta on Rohetiigri nõukogu esimees – tegu on organisatsiooniga, mis ühendab ligi sadat Eesti ettevõtet ja ühendust ning mis otsib viise, kuidas muuta majandust keskkonnasäästlikumaks ning kiirendada muuhulgas energeetilist rohepööret.

Rohetiigri energiaalaste teekaartide koostamisel jõudsid ettevõtjad Veske sõnul järeldusele, et taastuvenergia kiiret kasvu peab saatma suuremahuline salvestus: „Me nägime juba siis, et ilma suuremahulise energiasalvestuseta pole taastuvenergia areng võimalik.“

LOE EDASI TRIALOOGIST