Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi mineraalsete toormete ekspert ja ringmajanduse tuumiklabori liige Rutt Hints selgitab, miks teiseste toormete tõhus kasutamine ei ole pelgalt keskkonnaprojekt, vaid muutub üha enam majanduslikuks paratamatuseks.

Rutt Hints

Jäätmeid käsitletakse sageli keskkonnaprobleemina. Ent keskmise inimese elukvaliteet ei sõltu üksnes looduskeskkonnast. Oluline on ka see, milliseid tooteid tööstus suudab toota ning kas meil on ressursse nende ostmiseks. Üheks näiteks on kodu energiasõltumatuse suurendamine päikesepaneelide ja salvestusseadmete paigaldamise kaudu. Tegemist on ressursimahukate tehnoloogiatega, mille laialdasemat kasutust piirab kõrge hind. Tähtsat rolli mängivad seejuures tooraine maksumus ja nappus. Samal ajal on mitmete päikesepaneelides ja akudes sisalduvate ressursside taaskasutus tööstuses praegu veel minimaalne.

„Kui seni on jäätmeid peetud probleemiks, siis edaspidi peaksime neid üha enam käsitlema võimalusena,“ rõhutab Hints. „Toodete ja neis olevate materjalide puhul, mis on jõudnud oma kasutusea lõpuni, on oluline neid väärtustada uue ressursina. Peame muutma oma mõtteviisi nii, et juba algusest peale keskendume sellele, kuidas piirkonna majanduses vajalikke materjale saaks hankida teisest ringist, mitte üksnes looduslikest allikatest.“

Sekundaarsete toormete laiema kasutamisega kaasnevad samas keerukad väljakutsed, sh raskemad töötlusprotsessid ja toormevoogude kättesaadavus. Siiski tuleb näha suuremat pilti. „Kui toormed on juba kord kasutusse jõudnud, peame leidma viise, kuidas neid võimalikult kaua ringluses hoida. Näiteks tõstes materjalide pikaajalist produktiivsust. See ei tohiks olla eraldiseisev protsess, vaid loomulik osa majandusest, kus materjalid naasevad süsteemi ning loovad uusi väärtusi,“ lisab Hints.

Kaubeldakse sarnaste poliitiliste suundumustega riikidega

Keerulises geopoliitilises olukorras eelistavad riigid ja tööstused üha enam kaubanduspartnereid, kelle poliitilised ja majanduslikud vaated on sarnased. See tähendab, et kohalikud ja regionaalsed toormed muutuvad lähitulevikus olulisemaks kui täna.

„Globaalsete kaubanduspiirangute ja geopoliitiliste muutuste tõttu võib Euroopa majandus jääda ilma teatud toormetest või tuleb neid hankida märksa kallima hinnaga,“ selgitab vanemteadur. „See on üks tugevamaid argumente, miks peame Euroopas ja Eestis rohkem keskenduma ringmajandusele.“

Näiteks haruldasi muldmetalle kaubeldakse praegu peamiselt Hiina turul, mistõttu otsivad paljud riigid aktiivselt muid võimalusi nende hankimiseks. „Kui me ei panusta materjalide ringlussevõttu ega suuda väärindada ka kohapeal leiduvaid loodusvarasid, jääme paratamatult sõltuvusse teistest riikidest ja nende kehtestatud reeglitest,“ hoiatab Hints.

Liitiumi taaskasutus on alla ühe protsendi

„Kui räägime strateegiliste toorainete ringlusest, siis liitiumioonakud on üks olulisemaid näiteid. Neid kasutatakse elektriautodes, nutitelefonides ja muudes kõrgtehnoloogilistes seadmetes, sh droonides,“ ütleb Hints. Akud sisaldavad lisaks liitiumile ka niklit, koobaltit, mangaani ja grafiiti, mille taaskasutamine on kriitilise tähtsusega, et tagada akutehnoloogia kättesaadavus.

Liitiumioonakude taaskasutus on Euroopas siiani väike – veel mõni aasta tagasi oli selle taaskasutus Eurostati andmetel pea nullilähedane. „Kuna esimese põlvkonna elektriautode akud hakkavad turult välja langema, suureneb vajadus nende töötlemiseks,“ lisab Hints.

Samas on regulatsioonid ja tarneahelad keerulised. „Täna võib kuluda pool aastat, et vormistada liitiumioonakude transport ühest Euroopa riigist teise. See aeglus ja bürokraatia pärsivad teiseste toormete kasutamist,“ selgitab ekspert.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks suurendada ringlussevõetud toormete osakaalu 2030. aastaks vähemalt 25% EL-i aastasest tarbimisest. Prognooside kohaselt võiks taaskasutatud liitium seejuures katta 1,4–2,4 miljoni elektriauto tootmiseks vajaliku koguse.

Ringmajandust pärsivad infopuudus ja piirangud

Kuigi ringmajandus pakub võimalusi, on toimivate majandusmudeliteni jõudmiseks mitmeid takistusi. „Üks probleem on infopuudus – ettevõtted ja riigid ei tea piisavalt, milliseid jäätmeid ja tooraineid täna kogutakse või ladustatakse ning kuidas neid väärindada,“ ütleb Hints.

Teine suur takistus on regulatsioonid. „Piiriülene jäätmekaubandus on keeruline – kui liitiumioonakude transport võtab pool aastat, on see tööstusele liiga pikk aeg,“ lisab ta. 

Väikeriikides nagu Eesti piirab tehnoloogiliste jäätmete ringmajanduse arengut kohalike jäätmete piiratud maht. Siiski on mitmed naabermaad, sealhulgas Soome ja Leedu, investeerimas liitiumioonakude ümbertöötlemistööstuse rajamisse. Näiteks Soomes tegutseb Fortumi tehas, mis on üks suurimaid suletud ringiga hüdrometallurgilisi taaskasutusrajatisi Euroopas.

„Et taolised ringmajandusel rajanevad tööstused nõuavad algselt mahukaid investeeringuid, on kriitiliseks kapitali kättesaadavus,“ tõstab Hints esile.

Põlevkivitööstus kui Eesti võimalus

Defitsiitsete kõrgtehnoloogiliste toormete kõrval on Eestis ringmajanduse arenguks oluline vaadata kohalikku jäätmeteket. Eestis moodustasid põlevkivitööstuse jäätmed 2020. aasta seisuga 67% kogu riigi jäätmemahust. Kui seni on põlevkivitööstuse jäätmeid vaadeldud kui tööstusega kaasnevat paratamatust, siis just tänu varasemalt ladustatud jäätmete suurele mahule pakuvad need võimalust arendada pikaajaliselt jätkusuutlikku ning välisturgudel konkurentsivõimelist väärindamissektorit.

Rida Eesti ettevõtteid arendab täna tööstusi, mille eesmärk on põlevkivi aherainest kaltsiumkarbonaadi eraldamine või põlevkivi kerogeeni kasutamine peenkeemiatööstuses. „Kui oleme need materjalid maapõuest juba kätte saanud, ei ole mõistlik neid lihtsalt ladustada,“ märgib Hints.

Eestil on eeldused ringmajanduse eestvedajaks saada

„Meie elukvaliteet sõltub sellest, kuidas suudame oma ressursse hallata,“ rõhutab Hints. „Ringmajandus ei ole pelgalt keskkonnaprojekt, vaid hädavajalik muutus, mis tagab majanduse jätkusuutlikkuse ja sõltumatuse.“

“Eestis on olemas eeldused, et muutuda ringmajanduse eestvedajaks, kuid see eeldab teaduse, tööstuse ja poliitika ühist panust,” lisas Hints. Just nendele teemadele keskendub 2. aprillil toimuva ringmajanduse tuumiklabori konverents “Ressursid ringluses”. Konverentsil uuritakse, kuidas liikuda jäätmekesksetest aruteludest laiemale ressursiväärindamise vaatele ning kuidas teisese toorme kasutamine, uuenduslikud tehnoloogiad ja poliitikameetmed aitavad luua kestlikuma majanduse. 

Lisainfo:
Ringmajanduse tuumiklabor
ce@taltech.ee