„Nagu ma oleks lihtsalt koju tulnud, nagu oma pere ootaks juba,“ meenutab ta aga seda, mis teda koolis ees ootas.

Lääne-Virumaalt pärit Heleri leidis juba esimesel päeval uusi sõpru. Ka teised olid alustanud õpinguid kodust kaugel ning see ühine kogemus aitas tal end vabamalt tunda.

Nüüd õpib Heleri TalTech Eesti Mereakadeemias laevajuhtimist ja tegutseb purjetamisklubi turundusjuhina. Tema lugu näitab, kuidas lapsepõlves alanud purjetamishuvi võib viia erialavalikuni ning toetavad kaaslased anda julgust proovida ka siis, kui enesekindlust veel napib.

Purjetamistrennist laevajuhtimise juurde

Heleri alustas purjetamist üheksa-aastaselt. Trenni pani ta vanem õde, et lõpetada Heleri ja õe lapse pidevad tülid. Heleri meenutab muiates, et karistusena mõeldud otsusest sai alguse tema merendusteekond. Selle eest on ta õele siiani tänulik.

Perekonnas teisi merendusega tegelevaid inimesi ei olnud, kuid Heleri huvi kasvas. Gümnaasiumi kõrvalt õppis ta purjetamistreeneriks ning juhendas paar aastat teisi.

Soov edasi liikuda tõi ta tudengivarjuna Mereakadeemiasse, millest oli kuulnud tuttavate kaudu. Esimeses simulaatoritunnis sai erialavalik selgeks: just siin tahtis ta õppida. Purjekate ja kaatritega oli Heleri juba sõitnud, laevajuhtimise õpe pakkus võimalust jõuda suuremate laevade juhtimise juurde.

Kuidas võõrastest said omad

Uute kaaslastega aitasid lähemalt tuttavaks saada rebaste ristimisülesanded. Värsked tudengid liikusid koos vanalinnas, tegid pilte ning otsisid üles õppejõude, et nendega koos pildile jääda ja neile lilli kinkida.

Helerile on meelde jäänud ühine elevus: kamp saadi kiiresti kokku ja kõik tahtsid tegutsema hakata. Vanemate kursuste tudengid julgustasid neid kaasa lööma.

Igapäevases koolielus tähendavad Helerile palju väikesed kohtumised. Näiteks see, kui õppejõud tuleb koridoris vastu, tervitab ja küsib, kuidas tal läheb. Ka raske õppeaine või muu mure korral on olnud võimalik abi küsida.

Rektori karika võistlused ja piparkoogiõhtu annavad põhjust kohtuda väljaspool loenguid. Kõige eredamalt mäletab Heleri aga vormitseremooniat. Koolis marssimist harjutades läksid ärevusest vahel segamini nii sammud kui ka käte liikumine. Laeval toimunud tseremoonial sujus kõik juba paremini. Hetk, mil ta kutsuti ette nimesilti ja pagunit vastu võtma, on tal siiani selgelt meeles.

Purjetamisklubis pole varasem kogemus eelduseks

Soov rohkem purjetada ja pakkuda seda võimalust ka teistele TalTechi liikmetele viis purjetamisklubi loomiseni. Esimesel koosolekul arutati ideid ja pandi kirja inimesed, kes soovisid korraldamises kaasa lüüa. Klubi registreeriti 2025. aasta märtsis.

Heleri võttis enda peale turunduse. See võimaldas ühendada inimestega suhtlemise ja klubi tutvustamise kogemustega, mille ta oli saanud ettevõtlust õppides ning minifirmade mentorina tegutsedes.

Purjetamishooajal käiakse Mereakadeemia õppejahiga Tuulelind Tallinna lahel sõitmas. Pardal kohtuvad eri erialade tudengid, vilistlased ja õppejõud. Koos purjetavad nii kogenud sõitjad kui ka algajad.

Huvi koos purjetamise vastu ulatub Tallinnast kaugemalegi. Heleri sõnul oli üks huviline valmis iga nädal Saaremaalt kohale tulema, et purjetamisõhtutest osa saada.

Merel õpid kaaslasi märkama

Akadeemia koridoris võib kohtumine piirduda kiire tervitusega, sest järgmisse loengusse tuleb õigeks ajaks jõuda. Pardal saab kaaslasi põhjalikumalt tundma õppida. Heleri sõnul hakkab seal märkama inimeste eripärasid, hääletämbreid ja seda, kuidas nad ootamatus olukorras reageerivad.

Väike lainetus võib ühele olla harjumuspärane, teises aga ärevust tekitada. Siis tuleb osata rahulikult rääkida, selgitada ja aidata. Tugevama tuule korral peab tegutsema kiiresti, arvestades samal ajal, et kõigil ei pruugi ülesanded kohe õnnestuda.

„Sa võid üksi teha kõike ja olla edukas, aga koostöös oled sa palju edukam,“ ütleb Heleri.

Üks eredamaid mälestusi pärineb 2025. aasta Muhu väina regatilt. Saaremaalt Pärnusse sõites jälgiti läheneva tormi prognoosi, kuid tuul hakkas vaibuma. Meretraditsiooni järgides anti Neptunile ande ja loodeti enne tormi sadamasse jõuda. Heleri meenutab kergendusega, et see õnnestus.

Julgus ei tähenda hirmu puudumist

Esimesele merepraktikale minnes kartis Heleri, et teeb kõike valesti ega tea piisavalt. Sealgi koges ta, et teised on valmis toetama. Uutele tudengitele soovitab ta seetõttu inimestega rääkida ja julgelt ühendust võtta. Vorm võib jätta tõsise mulje, kuid selle taga on sõbralikud inimesed, kes mõistavad nalja ja aitavad.

Lõpetamisele mõeldes teab Heleri juba, millest hakkab puudust tundma: võimalusest tulla iga päev kooli, istuda kaaslastega maha ja juttu rääkida. Suhted jäävad alles, kuid kogu kogukonda ei näe enam iga päev koos.

Tema enda ülikooliaega saadab mõte, mis annab julgust ka ebakindlatel hetkedel:

„Ära karda kukkuda, sest kui sa kukud, siis see tähendab seda, et sa tõused varsti uuesti jalule.“

Artikkel põhineb TalTech Eesti Mereakadeemia taskuhäälingu „Tuleviku lainelööjad“ vestlusel Heleri Tambergiga. Kuula kogu episoodi siit