Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu tehisintellektimäärus ehk AI Act võeti vastu 2024. aastal, et toetada usaldusväärse tehisaru kasutuselevõttu ning kaitsta inimeste tervist, ohutust ja põhiõigusi. Üks olulisemaid küsimusi on, kuidas ennetada kontrolli kaotamist, kus süsteem tegutseb viisil, mida inimesed pole soovinud ega suuda ka enam piisavalt kontrollida.

2026. aasta juulis väljusid OpenAI katsekeskkonnas tegutsenud tehisaruagendid inimese seatud piirangutest ning tungisid üksmeelselt tehisarumudeleid ja andmestikke majutava Hugging Face’i taristusse, otsides võimalusi hindamistulemuste manipuleerimiseks. Sellised juhtumid annavad põhjust küsida, kui hästi me üha võimekamaks muutuvaid süsteeme tegelikult mõistame.

Tehisintellektimääruse artikli 68 alusel on loodud sõltumatute ekspertide teaduspaneel ehk AI Act Scientific Panel. Juunis nimetati mind üheks selle 60 liikmest. Sama artikli lõige 3 näeb ette Euroopa Komisjoni tehisintellektiameti ehk AI Office’i nõustamist ja toetamist, sealhulgas üldotstarbeliste tehisintellektimudelite võimekuse ja süsteemsete riskide hindamisel.

Kui AI Office vajab konkreetses küsimuses hinnangut, valitakse paneelist selleks sobiva pädevusega inimesed. Ülesande täitjad määrab komisjon, konsulteerides paneeli juhiga; selleks võib nimetada raportööri ehk hinnangu põhikoostaja ja kaks teda toetavat eksperti. Valikul lähevad arvesse teadmised, võimalus töös osaleda ja võimalikud huvide konfliktid. Muudele neile antud ülesannetele lisaks saavad paneeli liikmed ka ise algatada riskide eest hoiatamise protsessi.

Mind kõnetab eriti üldotstarbelise tehisaru ehk GPAI toomine haridusse ja ka vastupidine – põhjendatud vajadus seda haridusest eemal hoida. Suured keelemudelid kuuluvad GPAI hulka: sama mudel võib aidata programmeerida, luuletada või matemaatikat õppida. Mida tähendab nende kasutamine õppija arengule? Millised on meie praeguste valikute tagajärjed Eestile, Euroopale ja inimkonnale? Neile küsimustele ei saa anda usaldusväärset vastust üksnes selle põhjal, kui ilusa õppematerjali või kui kiire vastuse mudel toodab.

COVIDi ajal hoiatas UNICEF 2020. aasta novembris oma üleilmse raportiga „Averting a lost COVID generation“ kadunud põlvkonna ohu eest, kirjeldades muuhulgas hariduse katkemise mõju lastele. Praegu peaksime sama tõsiselt küsima, mida teeb inimese arenguga see, kui õppimiseks vajalik pingutus asendub keelemudeliga mugavalt vestlemise ja valmis vastuste saamisega. Selle pikaajalisi tagajärgi me veel ei tea.

Õppejõuna saan tudengitelt palju küsimusi, millele oodatakse „ei“ või „jah“ vormis vastust. Kas tehisaru võib kasutada? Kas see rakendus on hea? Kas peaksime selle koolis ära keelama? Elame praegu ajal, mil alles õpime eristama, mida selle tehnoloogiaga saab teha, mida ei saa ja mida ei peaks tegema. Ka täieliku keelu puhul jääb ikkagi küsimus, mida teeb õppija oma seadmega pärast koolipäeva. Seetõttu soovin pigem tudengitega arutada nende valikuid, kui neile käske ja keelde jagada.

Ise ma kasutan tehisaru palju. Sellest on abi nii keelekorrektuuris kui ka eri keeltes kirjade koostamisel, kuid ma palun tehisarul alati minu mõtted alles jätta. Lasen koostada õppematerjalide esimesi versioone ning vahel parandan neid nii kaua, et küsin endalt: miks ma seda kohe ise ei teinud? Oleksin saanud ise mõelda ja loomise üle rõõmu tunda. Ka õpetajana tahan seista õppijate ees inimesena, kes on oma teema läbi mõelnud.

Lõppkokkuvõttes ei saa teine inimene minu eest süüa ega sporti teha. Õigemini saab küll: tema sööb ja teeb sporti, aga minu kõht jääb tühjaks ning füüsiline vorm sellest ei parane. Õppimisega on samamoodi. Keegi võib mulle asja selgitada ja aidata mul sellest aru saada. Arusaamine peab ikkagi tekkima minus. Ka vestlus keelemudeliga võib panna mind mõtlema, kui ma ise selles vestluses mõttetööd teen.

Võin lugeda 20 lehekülge teksti, avastada sealt midagi enda jaoks, mõne koha juurde tagasi tulla ja kulutada sellele vähemalt tunni. Võin ka ühe viibaga lasta teha lõigupikkuse kokkuvõtte ning kolme minutiga tunde säästa, et end mingi teemaga kursis hoida. Kuid algteksti lugemata ma ei tea, mida keelemudel oluliseks pidas ja mida välja jättis. Veel vähem tean ma seda, milline väljajäänud mõte oleks mind ennast kõnetanud või targemaks teinud.

Vähemasti oma õppimise seisukohalt on see minu valik. Kokkuvõte võib aidata otsustada, kas teksti tasub põhjalikumalt lugeda. Kui ma aga selle lugemise ära jätan, siis mille jaoks ma need 57 minutit võitsin? Ja kui palju selliseid valikuid tehes jääb mul midagi avastamata või mõni oskus harjutamata?

Minu ööpäevas on endiselt 24 tundi. Varem võisin veeta mitu tundi suhtlusäpis teiste inimestega suheldes. Kas nüüd kulub osa sellest ajast algoritmiga vestlemisele? Olen tudengitele toonud näite: õpetaja soovitab lapsel küsida keelemudelilt, kuidas pannkooke teha. Aga miks mitte küsida emalt või vanaemalt? Lisaks retseptile võiks sellest sündida ühine tegemine. Mulle teeb kõige enam muret mugav võimalus, et me hakkamegi eelistama algoritmi seltskonda inimlikule, seeläbi ka ise tasapisi algoritmistudes.

Ja mida me siis selle võidetud 57 minutiga peale hakkame? Kirjutame rohkem viipasid, suhtleme rohkem inimestega, läheme jalutama või ...

Artikkel ilmus ajakirjas Mente et Manu.