Katrin Paadam on majandusteaduskonna ärikorralduse instituudi turunduse valdkonna vanemteadur, emeriitprofesor. 

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Puhas juhus. Ma ei seostanud mingil viisil oma perspektiivset professionaalset tegevust meie ülikooli ega üldse ülikooliga. Ma tahtsin teatrisse ja nägin oma tulevikku pigem teatrilaval – mõistagi pärast „Panso kooli“, kuhu ma ikkagi katsetele ei läinud. Veeretasin seda mõtet mitu aastat TPI-s laborandina töötades ja õppides samal ajal Tartu Ülikoolis, mille lõpetasin edukalt romaani-germaani keelte erialal inglise filoloogina. 

Leidsin end lõpuks linnasotsioloogias, kus sain ühendada oma huvi inimese ruumitajumusliku käitumise ja arhitektuuri koosmängu mõtestamise vastu. Inimeste suhestumine ruumiga ja ruumi sotsiofüüsiline mitmetähenduslikkus on mind alati köitnud, sh akadeemilises ruumis. 

Kui jõudsin päris oma teoreetilis-metodoloogilise lähenemiseni pärast suurt avanemist maailmale 1990ndate alguses, siis humanitaariast sotsiaalteadustesse jõudmisel oli olulisimaks inspireerijaks professor Marje Pavelson, kes kutsus mind osalema mitte üksnes tema juhitavates Linnalabori uuringutes, vaid ka sotsioloogia ainete õpetamisel. Edasine kulges loogiliselt: omandasin sotsioloogia magistrikraadi ja siis doktorikraadi. Minu sotsioloogiks kujunemise loos on eriline koht sotsioloogiaprofessor Elina Haavio-Mannilal Helsinki Ülikoolist, kellelt olen ka õppinud kõike, mis mahub akadeemilise väärikuse mõistesse. 

Nii sai minu lavaks lõpuks ülikooli auditoorium, kavandamata kulgemine tänaseni avarduvate, üleni nauditavate intellektuaalsete kogemuste maailma. 

Mida siin töötamine on teile andnud? 

Kõike! Kui jätta kõrvale iseenesestmõistetav akadeemiliste väärtuste loetelu, mida väga kõrgelt hindan, siis nimetaksin kohanemisvõimet igasuguste ühiskonnas aset leidnud muutuste ja ka ülikooli struktuursete ümbermõtestamiste virvarris. 

Tänutundega meenutan professor Kaie Keremi kutset alustada majandusteaduskonna doktorantidele mõeldud loengukursusega kvalitatiivsetest meetoditest, millega liitus ka arhitektuuri ja inseneriteaduste doktorante. See on olnud üleni rikastav aastatepikkune kogemus, kuhu mahuvad ka arhitektuuridoktorantidele antud kursused Chalmersi Tehnoloogiaülikoolis. 

Väikese jätkurakenduse on saanud mu kvalitatiivse metodoloogia huvi ka meie turunduse eriala ja MBA magistriõppes, väga meeldivas koostöös professor Ivi Riivits-Arkonsuo, Dr Rene Arvola, Martin Todinguga. Väärtuslike kogemuste kategooriasse kuulub kindlasti koostöö Dr Üllas Ehrlichiga, erinevat liiki partnerlus inseneriteaduskonnas eelkõige professor Roode Liiasega ja tema kolleegide professorite Irene Lille ja Emlyn Wittiga. 

Arhitektidega algas koostöö Irina Raua kutsel siis, kui arhitektuuriõpe meie ülikoolis taastati. Minu jaoks oli see pöördeline aeg kõige paremas mõttes, pakkudes võimaluse oma ülikoolis just selliseks distsipliinideüleseks lähenemiseks, mida olin kogenud aastaid partnerluses pigem kolleegidega Põhjamaade arhitektuurikoolides. Irina Raua, teiste arhitektuuriõppejõudude ja tudengitega koostöö on olnud erakordselt rõõmustav, loominguline ja hariv, olgu auditooriumis, õppe- või konverentsireisidel.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Lugupidamisega mõtlen prorektoritele Rein Küttnerile, Rein Vaikmäele ja Jakob Kübarsepale, rektoritele Peep Sürjele ja Andres Keevallikule, kes kõik on toetanud meie tiimi ettevõtmisi, nt rahvusvaheliste interdistsiplinaarsete linnauuringute konverentside korraldamist meie ülikoolis või Linnapäevi, mida 10 aastat koostöös erinevate linnaametite professionaalidega oma majanduse ja arhitektuuri eriala üliõpilastele korraldasime. Tundsime akadeemilise vabaduse väärtustamist. 

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest? 

Need on enamasti pigem situatiivsed, aga mõned ka põhimõttelist laadi, struktuursete ja individuaalsete ootuste põimumisel kujunenud olukorrad, mis sundisid endale hamletlikke küsimusi esitama oma tegevuse mõttekusest. Mingil perioodil tohutu õppetöö koormus paralleelselt jooksvate ja väga õnnestunud uurimisprojektidega, just siis, kui oled oma võimete tipus, kuid ajaressurss ei luba piisavalt publitseerida. On meeldiv tõdeda, et pingelises rahvusvahelistumises on viimastel aastatel ülikoolis, ka meie ärikorralduse instituudis, püüeldud tasakaalustatuma, loomingulisust ja andeid hoidva lähenemise poole. 

… ja suurim töine õnnestumine, mille üle olete uhke? 

Mõte jookseb loomulikult huvitavatele rahvusvahelistele uurimisprojektidele, partnerlusele või koostöövaimule. Nimetaksin aga pigem kohalikke, tänaseni oluliste tulemustega koostöid nt Tallinna Linnaplaneerimise Ametiga, Arhitektide Liiduga, Arhitektuurikeskusega, Tallinna Ülikooliga, Eesti Kunstiakadeemiaga. 

Olen ilmselt kõige õnnelikum tõdedes, et mu andekad ja pühendunud kolleegid Liis Ojamäe, Aleksandr Michelson, Kristel Edelman, Anneli Leemet, Jaanika Loorberg, kellega siiani veidi koos tegutseme, on edasi arendanud ka neid teoreetilisi mõttekäike, millega olen tegelenud, ja kõik nad on end akadeemiliselt või professionaalselt leidnud ja jätkuvalt teostamas.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Ülikool on suurepärane koosloomeruum.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu? 

Vahelduva eduga. Tänu suurepärastele kolleegidele olen toime tulnud.

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Need sfäärid on tihedas vastastikuses sõltuvuses. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.