Ehkki Monika teadis juba 5. klassis, et tema läheb pärast kooli lõpetamist ülikooli, siis sekkus päriselu ning pärast 9. klassi astus ta keskkooli asemel kutsekooli ja õppis kokk-kondiitriks.

„Ma tean, et ma olin reaalainetes tugev. Mulle piisas arusaamiseks õpetaja kuulamisest. Aga ühel hetkel kõik muutus ja ma ei tahtnud enam kuulata,“ räägib naine, kes arvas, et tema unistus ülikoolist suri koos keskeriharidusega.

Pliidi asemel arvuti taha ja sealt töötukassasse

Kokka ega kondiitrit Monikast pärast kooli lõpetamist siiski ei saanud. Ta alustas hoopis filmide tõlkimisega ning talle kuulus mõnda aega stuudio, kus dubleeriti multifilme.  Kuni saabus majanduskriis, mis mikroettevõtte jalust lõi.

„Just meelelahutus on see, mis kriiside ajal esimesena pihta saab ning vajadus pakutava teenuse järele kadus. Õppisin sellest, et mitte kunagi ei tohi panna kõiki mune ühte korvi,“ meenutab naine, kelle sõnul kadus tal pärast äri kokkukukkumist igasugune huvi ettevõtjaks olemise vastu.

Pärast ettevõtluse lõpetamist sattus ta töötukassasse, kus algasid lõputud ja tulutud tööotsingud. „Ma muudkui saatsin CV-sid, aga vastuseid kas ei tulnud või olid need eitavad. Mõtlesin kogu aeg, et mis mul ometi viga on, et keegi mind palgata ei taha. Oskusi ja kogemusi ju on,“ meenutab ta. Siis soovitas konsultant minna ülikooli.

Ülikooli pärast 24-aastast pausi

Mõte võimalusest minna uuesti kooli ja teha nii palju aastaid hiljem elus kannapööre oli intrigeeriv. „Vaatasin võimalikke valikuid, aga kõige enam kõnetas mind just Virumaa kolledž ja sain sinna ka sisse,“ räägib ta.

Koolis käies sai Monika töötukassalt väikest toetust. Ülejäänuga aitas abikaasa. See lubas naisel minna õppima mitte sessioonõppesse, vaid päevaõppesse. Kui ta päevaõppes auditooriumis oma koha sisse võttis, arvasid kõik, et naine on lihtsalt eksinud.

„Tegelikult arvan, et just tänu päevaõppele ma kooli püsima jäin,“ arvab ta, sest pärast nii pikka pausi ja võõral erialal õppides on väga palju vaja meelde tuletada ja taastada. Üksi kodus on seda palju keerulisem teha kui koolis koos õppejõuga.

Õppimine ise sattus samuti keerulisele ajale. Monika tuli kooli 2020. aastal, koroonapandeemia kõrgajal. Distantsõpe vähendas nende kursust umbes poole võrra.

Programmeerimine kõige raskem

Eriala, mida Monika õppima asus, oli telemaatika ja arukad süsteemid. Kuna keegi ei saanud aru, mis see telemaatika on, siis sai õppekava hiljem nimeks “Arukad süsteemid ja rakendusinfotehnoloogia”.

„Alguses tundusid ained nii keerulised, tehnilised ja tööstusega seotud. Aga mõtlesin, et seal on teisi aineid, mida ma tahaksin õppida, ja keskendun siis rohkem neile,“ mäletab ta.

Kuna ta polnud programmeerimisega varem üldse kokku puutunud, oli just seenaise jaoks eriti raske. „Tänapäeval AI küll aitab, aga just keegi kuskil ütles, et prompt'i kirjutamine on raskem kui ise koodi valmis kirjutamine.“

Lisaks tundus, et matemaatikas räägitakse asjadest, millest tema polnud kunagi kuulnud, ning rakendusfüüsika tundus samuti täiesti võõras.

„Ma mitte ei tuletanud koolis õpitut meelde, vaid olin täiesti uues maailmas, kus kõike tuli otsast õppida,“ tunnistab ta.
Ehkki eriala pidi kestma 3,5 aastat, otsustas Monika, et võtab lõputöö kirjutamiseks rohkem aega ning lõpetab talve asemel kevadel. Sellele, et võiks pärast rakenduskõrghariduse lõpetamist minna edasi magistratuuri, Monika ei mõelnud. „Sõna „äriinfotehnoloogia“ mind ei kõnetanud,“ räägib ta.

Kui kevadel tuli välja uus õppekava „Jätkusuutlik tööstus“, tundus naisele, et seda võiks ta õppida küll.

Minna otse rakendusõppest magistratuuri on palju kergem kui pärast paarikümneaastast pausi koolipinki naasta – teatud ained on juba läbi käidud ja kattuvad.

Veel enne, kui Monika alustas magistriõpinguid, sai ta kutse tulla Virumaa kolledžisse tööle õppeassistendiks ning paljudest õppejõududest said nüüd hoopis kolleegid.

Oma töö käigus õpetas Monika gümnaasiumis programmeerimist.

„Ärkasin koolipäeva hommikul kell 5 ja käisin tunni teemad läbi. Pean õpetajana ju sellest, mida ma õpetan, ise hästi aru saama,“ räägib ta.

Lisaks sai ta juba magistrandina võimaluse lüüa kaasa ühe õiglase ülemineku teaduskonsortsiumi uurimisrühma töös. Võib-olla just võimalus kasutada tööks tipptasemel laborit ning teha teadust viis ta nii kaugele, et pärast kevadist magistrikraadi saamist on ta jõudnud doktorantuuri ja teeb tõelist teadust.

Tehnika peab kohanema meiega

„See kõik on väga põnev,“ kiidab ta oma teadustööd. Nimelt katsetatakse masinate juhtimist mitte käte ja pultide, vaid näiteks pilguga.

Sisuliselt tegeletakse siin laiendatud reaalsuse tehnoloogiaga  ehk XR-iga, mis koondab endas nii virtuaalreaalsuse kui ka liitreaalsuse.

Tema sõnul ei piirdu töö ainult virtuaalmaailmade loomisega. Sama oluline on mõista, kuidas inimene neis keskkondades käitub. Selleks mõõdetakse näiteks pilgu liikumist, füsioloogilisi näitajaid ja emotsionaalseid reaktsioone.

„Me näeme, kuhu inimene vaatab, kui suur on tema töökoormus või kuidas ta erinevatele olukordadele reageerib. Kui neid andmeid koguda, hakkavad välja joonistuma mustrid, mis aitavad paremini mõista inimese ja tehnoloogia vahelist suhtlust.“

Oma doktoritöös uurib Monika just seda, kuidas uusi virtuaal- ja liitreaalsuse tehnoloogiaid kasutada nii, et see muudaks inimeste tava- ja tööelu lihtsamaks ja mugavamaks.  “Mitte inimene ei pea kohanema tehnoloogiaga, vaid tehnoloogia inimesega,” leiab ta.