Tallinna Tehnikaülikool

Mait Vaino mängib jalgpalli Tartu JK Tammekas, Robin Rohula võrkpalli Bigbank Tartus ning Heleriin Haljaste on pikalt tegelenud ujumisega Ujumise Spordiklubis. TalTechi Tartu kolledžisse tõi nad ühine soov: õppida huvipakkuvat eriala ja jätkata samal ajal kõrgel tasemel sportimist. Esimesed kogemused näitavad, et selleks tuleb teha valikuid nii õppetöös, treeningutes kui ka oma vaba aja kasutamises. 

Heleriin Haljaste: matemaatika on saatnud ka ujumistreeninguid 

Heleriin proovis enne ujumise juurde jäämist umbes kümmet spordiala. Ujumise hobirühmast soovitati tal edasi liikuda võistlusrühma. Nüüdseks on tal eri vanuseklassides üle 20 Eesti meistrivõistluste medali. Tavapärane treeningplaan hõlmab üheksat ujumis- ja kolme jõusaalitreeningut nädalas. Õhtune treening koos sõidu ja ettevalmistustega võib võtta kolm kuni neli tundi. 

insener_tartu_heleriinhaljaste
Heleriin võistluste järgselt. Foto: erakogu

Ülikoolis õppimiseks leiab ta aega nädalavahetustel, enne trenni ja varem lõppevate õppepäevade järel. Ajast üksi aga ei piisa: pärast pikka koolipäeva võib mõnikord treeninguks vajalik jõud otsas olla. „Kõige tähtsam on minu arvates aga see, et sa ei pea kõiges kogu aeg ideaalne olema,“ ütleb Heleriin. 

Erialavalikus kaalus ta esialgu arhitektuuri. Matemaatikahuvi, ruumiline taju ja loogiline mõtlemine suunasid ta lõpuks inseneeria poole. Matemaatika on ujumissegi jõudnud: gümnaasiumis lahendas ta pikemate ja üksluisemate treeningute ajal mõttes ülesandeid. Tartusse jäämine võimaldas jätkata tuttava elukorraldusega. Kolledžis hindab Heleriin toetavaid õppejõude ja väikese kogukonna tunnet, kus inimesed tunnevad üksteist ning suhtlus on vahetu. Tulevase insenerina huvitab teda projekteerimine. Ujumisega soovib ta jätkata, kuid seda, kas ka võisteldes, näitab aeg. 

Robin Rohula: nõu tasub küsida enne otsustamist 

Robin ei pidanud ülikooli ja võrkpalli ühendamise otsust üksi läbi mõtlema. Ta uuris teiste sportlaste kogemusi ning arvestas sellega, et oli gümnaasiumis treeningute kõrvalt hästi õppinud. Võrkpalliga alustas ta Tartu Kalevis, sest ka isa oli selle alaga tegelenud. Bigbank Tartu võistkonnaga liitus ta juba noorteklassis mängides. Meeskonnaga on ta võitnud Eesti meistrivõistlused, karikavõistlused ja Balti liiga. 

insener_tartu_robinrohula
Robin palliplatsil. Foto: Marko Uusküla

Erialavalikus oli Robin üsna kindel: ehitusinseneeria huvitas ning tundus hea tulevase töövaldkonnana. Tartu kolledži kasuks rääkis võimalus õppida TalTechis kodulinnast lahkumata. Ka õppehoone lähedus treeningupaigale TÜ spordihoones aitab päeva paremini korraldada. Õppetöös püüab ta võimalikult palju kohal olla, et raskused ei hakkaks kohe alguses kuhjuma. Tundide vahel olevaid pause saab kasutada treenimiseks, õhtuti on aga meeskonnatreeningud. Mõnikord tuleb siiski valida. Keerulisema tunni või kontrolltöö tõttu on mõnest treeningust tulnud ka puududa ja seni ei ole sellest suurt probleemi tekkinud. Rohkem valmistavad raskusi mahukad kodutööd, sest pärast trenni on energiat vähem. 

Võrkpallist on õppimisse kaasa tulnud meeskonnatöö ja suhtlemisoskus, aga ka harjumus otsustada ning eksimuse järel edasi tegutseda. „Isegi kui lahendus ei tule perfektne, siis ei ole vaja sellepärast hiljem muretseda, vaid keskenduda järgmisele asjale ja oma vigadest õppida,“ ütleb ta. Kui tekiks võimalus välisklubisse minna, keskenduks Robin võrkpallile. Eestis mängides peab ta võimalikuks ühendada profisport erialase tööga, nagu teevad mõned tema meeskonnakaaslased. 

Mait Vaino: hommikul kooli, siis treeningule ja pärast tagasi 

Maidu soov ehitusinseneriks saada kujunes juba lapsepõlves. Isa ja onu kaudu oli ehitusvaldkond tuttav ning eriala valides otsis ta võimalust ühendada see jalgpalliga. Jalgpalli juurde jõudis ta juba lasteaias. Praeguseks on ta kandnud Eesti noortekoondise särki ja sõpruskohtumistes Iisraeli vastu ka kaptenipaela. Meelde on jäänud koondisemängud, kus Eesti on suutnud tugevate vastastega viigistada. 

insener_tartu_maitvaino_
Mait palliplatsil. Foto: Marleen Mälk

Ülikooli alustamine tähendas siiski uut otsust. Kas kahe nõudliku tegevuse jaoks jätkub aega ja jõudu? „Ikkagi keeruline! Arvan, et see on iga sportlase dilemma, kus ühel hetkel tuleb valikuid teha,“ ütleb Mait. Tema nädalas on viis-kuus 90-minutilist pallitreeningut ja vähemalt kolm jõusaalitreeningut. Sellele lisanduvad mängud. Eriti tihedaks kujuneb õppeaasta algus, mis langeb kokku jalgpallihooaja lõppfaasiga. Mõnel päeval nädalas jõuab Mait kooli kell 8.30 ja lahkub juba kell 9 treeningule. Hommikul teeb ta endale selgeks ülesanded ja õppematerjalid ning pärastlõunal naaseb tavaliselt kooli. Suur osa iseseisvast õppimisest jääb hilisemaks. 

Selline korraldus nõuab oskust ka puhata. Maidu sõnul ongi kõige keerulisem vahel mõtteid kohustustest eemale saada. Vaba aega on vähem ning iga päev vajab läbimõtlemist. Jalgpallis tahab ta jõuda võimalikult kõrgele. Inseneritöös huvitab teda ehitusobjektide juhtimine, millele soovib tulevikus järk-järgult rohkem keskenduda. 
 

Vabadus oma õppimist korraldada 

Ülikooli astudes ei teadnud keegi neist täpselt, kuidas õpingute ja treeningute ühendamine kujuneb. Seni on kõik kolm leidnud viise mõlemaga jätkata, kuigi vahel tuleb treeningust puududa, õppida nädalavahetusel või anda endale rohkem puhkust. Tartus õppimine võimaldas neil ülikooli tulles säilitada tuttava treeningukeskkonna.

Robin soovitab samasuguse valiku ees seisval sportlasel uurida teiste kogemusi ja rääkida kooliga, kuhu ta soovib õppima minna. „Ma soovitaksin kindlasti proovida, muidu ju ei tea!“ ütleb ta.