Emily Joy Krohn õppis Tallinna Tehnikaülikoolis IT süsteemide arendust ja lõpetas 2021. aastal, Carolyn Pippar on aga praegu veel tudeng ja õpib turundust. Emily jõudis oma perega Eestisse Lõuna-Aafrika Vabariigist, kui oli kaheksa aastat vana. Ta kohanes aga kiiresti ja räägib tänaseks eesti keelt täiesti vabalt.

Laulmine on nende mõlema jaoks olnud loomulik tegevus juba lapsepõlvest saadik. Carolyn  laulis kooris ka põhi- ja keskkooli ajal, ent peale selle lõpetamist ja ülikoolis alustamist tuli muidugi leida uus koor. "Meil toimus kultuuriorganisatsioonide tutvumisõhtu, kus tutvustati erinevaid kollektiive, millega ülikoolis oli võimalik liituda," jutustab ta. "Just seal kuulsingi kammerkoorist ja teadsin kohe, et just sinna soovin ma minna."

Esialgu tegi Carolyni natuke ärevaks asjaolu, et tegemist on väga rahvusvahelise kooriga – ta tundis natuke esinemishirmu. Tegelikkuses kujunes aga kõik väga hästi, loomulikult aitas koor ärevusest üle saada. Nüüd tunneb Carolyn ennast julgemalt igas teiseski eluvaldkonnas.

Tekkis kohene kontakt

Emily ja Carolyn laulavad samas häälegrupis ning sattusid kooriproovis ka teineteise kõrvale istuma. Nii suhtlemine alguse saigi. "Vaevalt me ilma koorita omavahel tuttavaks oleksime saanud, meie loengud olid isegi erinevates majades," meenutab Emily. "Kui olime tutvunud, said meist sõbrad küllap just seetõttu, et oleme sarnased – meil on ühtemoodi huvid ja maailmavaade, mõistame teineteist suurepäraselt."

"Meil tekkis kohene kontakt ja kui olime juba sõbraks saanud, tundus, nagu oleksime teineteist tundnud juba ammusest ajast," kinnitab ka Carolyn. "Tõsi on see, et vaatleme maailma sarnaselt, samuti on sarnased meie visioonid koorist - tegutseme ikka sama asja nimel."

Mõlemad neiud kuuluvad koori juhatusse, Emily on koguni koori president. Nii tuleb neil ette päris palju ühist tegutsemist: tuleb organiseerida koori esinemisi ja kontserte, vastutada selle eest, et oleks olemas ruumid, dirigent jne.

Üsna tihedalt suheldakse omavahel ka muul ajal, Carolyni sõnul on nad tihtipeale kord ühe, kord teise juures külas. Samas ei tunne nad, et vajaksid tingimata iganädalaselt kohvitamist või muud taolist, kohtumised kujunevad spontaanselt, kuidas kunagi. Palju sõltub ka sellest, kuidas parajasti ajaga on.

Palju põnevaid tegevusi

Tallinna Tehnikaülikooli Kammerkoor käib koos kaks korda nädalas, teisipäeviti ja neljapäeviti kell 18.30-21.00. Enamasti alustatakse hooaega augusti lõpus ja lõpetatakse juunis-juulis, seega enamiku aastast käib vilgas tegevus.

"Koor on 56 aastat vana ja meil on palju põnevaid traditsioone, mida ikka püüame järgida, näiteks baritonipäevad, talve- ja suvepäevad," räägib Carolyn. "Igal aastal on tegevus natukene erinev, lähtuvalt sellest, millised esinemised on plaanis. Suvel on noorte laulu- ja tantsupidu tulemas ning harjutame palju, eelmisel hooajal oli päevakorras Baltikumi üliõpilaste laulupidu Gaudeamus."

Koorist on Emily ja Carolyn leidnud teisigi sõpru, kellega omavahel ka kooriväliselt suheldakse. "Üldiselt meil seltskond ikka vahetub, tihtipeale jäävad kõrvale need, kellel on käsil pingeline lõputöö kirjutamine, väga tihti muidugi ka need, kes on kooli juba lõpetanud," ütleb Emily. "Meil on laulnud ka neid, kes ongi Erasmuse kaudu vaid lühikeseks ajaks Eestisse õppima tulnud, kuid onn tahtnud siiski proovida huvitavaid kooliväliseid tegevusi."

Ilma koorita elu ei kujutaks

Emily ja Carolyn kinnitavad, et ei kujutaks elu ilma laulukoorita ettegi. "Mulle meeldib, et proovis ei pea mitte millelegi muule mõtlema, see on selline mõnus puhkehetk," ütleb Emily. "Olen terve elu laulnud ja minu jaoks on see nii loomulik."

Ka Carolyn märgib, et laulmine annab võimaluse igapäevasest elust natukeseks eemalduda. "Kui ma ei laulaks, siis polekski mul väljundit, mille abil pingeid maandada," nendib ta. "Kooriproovid pole kunagi rutiinsed, alati on midagi natuke teistmoodi ja huvitavat, seltskond on tore ning meil saab proovis alati nalja."