Kuressaare kolledži laborites võib praegu kohata Saaremaa kohta üsna ootamatut katseorganismi – troopilist hiidkrevetti ehk Litopenaeus vannamei. Krevetid ei ole aga eesmärk omaette. Nende kasvatamisega katsetame tehnoloogiaid, millega võiks tulevikus muuta vesiviljeluse ressursitõhusamaks ja vähendada selle keskkonnamõju.
Esimestes katsetes uurime, milline kasvatustihedus ning temperatuuri ja soolsuse kombinatsioon krevettidele kõige paremini sobib. Järgmises etapis muutub süsteem juba mitmeliigiliseks: krevettidele lisanduvad austrid ja rohevetikas Ulva. Mõte on lihtne – ühe liigi jääk peab saama teise ressursiks. Austrid filtreerivad veest krevettide kasvatamisel tekkivat orgaanilist materjali ning vetikad kasutavad vees lahustunud toitaineid. Nii liigume tavalisest ühe liigi kasvatamisest ringsema vesiviljeluse poole, kus võimalikult suur osa toitainetest jääb tootmisahelasse.
Krevetikatse on siiski vaid üks osa suuremast tervikust. Kuressaare kolledžis on käivitunud Sinitehnoloogia arendusprogramm, mille kuue teadus- ja arendusprojekti kogumaht on ligi 2,14 miljonit eurot. Selle ümber kujuneb Sinitehnoloogia keskus, kus ühendatakse vesiviljelus, meretoorme väärindamine, digitehnoloogiad ja ringmajandus.
Ühes projektis arendatakse vetikatest bioplasti ja 3D-printimiseks sobivaid materjale, teises katsetatakse suurvetikate kasvatamist. Arendatakse vesiviljeluse digiseiret ja masinnägemist, uusi rannakalanduse lahendusi ning võimalusi seni väheväärtusliku vee-elustiku kasutamiseks. Meretoorme väärindamise labor võimaldab liikuda biomassi kasvatamisest järgmise küsimuseni – mida sellest valmistada ja kuidas anda kohalikule ressursile suurem väärtus.
Suurem eesmärk on luua Kuressaarde koht, kus uut ideed saab mitte ainult paberil kirjeldada, vaid ka päriselt katsetada – laboris, katsesüsteemis ja merel. Just sellist vaheastet teaduse ja ettevõtluse vahel on Eesti sinimajanduses seni nappinud.
Saaremaal on selleks erakordselt hea lähtekoht. Meil on meri, sadamad, rannakalandus, meretööstus ja järjest tugevam teaduslik kompetents ühes piirkonnas. Kui suudame need kokku tuua, ei pea Saaremaa olema ainult koht, kus mereressursse kasutatakse. Siin saab arendada ka tehnoloogiaid ja teadmisi, mida vajatakse tulevikus mujal Läänemere piirkonnas.
Krevetid Kuressaare laboris on seega väike, kuid hästi nähtav märk suuremast muutusest: Saaremaal ehitatakse samm-sammult üles võimekust olla ise uute sinitehnoloogiate arendaja, katsetaja ja rakendaja.
Selle võimekuse oluline osa on ka teadmiste edasiandmine. Uus teadus- ja katsetaristu loob võimaluse siduda Kuressaare kolledži õppetöö senisest veel tihedamalt päris arendusprojektide, ettevõtete ja merel tehtavate katsetega. Nii ei tähenda sinitehnoloogia arendamine Saaremaal ainult uusi seadmeid ja teadusprojekte, vaid ka
järgmise põlvkonna spetsialistide ettevalmistamist ning võimalust täiendada juba valdkonnas töötavate inimeste teadmisi.