Augustis saigi Akadeemikute alleest Tehnikaülikooli sisehoovis omamoodi ajamasin: lavastus „Nüüd õpin Mustamäel“ viis veidi enam kui 8200 vaatajat tagasi 1960ndate lõppu – aega, mil tänase Eesti tehnoloogia- ja teaduslugu hoogu kogus.

Ajatud küsimused märgilises ajastus

Vaatajate ette jõudsid küsimused, mis on tuttavad ka tänastele noortele: kuidas valida oma tee, kuidas jääda iseendaks, kuidas teha midagi tähenduslikku ja kui palju sõltuvad inimese valikud teda ümbritsevast ajastust.

Samal ajal andis lavastus võimaluse rääkida konkreetsetest sündmustest, mis on Eesti tehnoloogia- ja teadusloos märgilised. Näiteks arvuti Minsk-22 jõudmine Tallinna ja TPI arvutuskeskuse areng või 1968. aasta rahvusvaheline põlevkivisümpoosion. 

Nii muutus tehnikaajalugu millekski, millel oli inimese nägu.

Publiku tagasisides korduvad sellised kirjeldused, nagu „üks parimaid suvelavastusi läbi aegade“, „väga hoogne ja sisutihe“ ning „vapustav ja väga liigutav“. Üks külastaja märkis, et kartis alguses, et ilma TPI taustata võib tal igav hakata, kuid leidis, et lavastuse huumor oli universaalne. Teine kirjutas, et tegu oli tema ja abikaasa selle suve parima teatrielamusega.

Ka teatrikriitikute reaktsioon jäi pigem positiivseks. Jan Kaus kirjutas Äripäevas, et „Nüüd õpin Mustamäel“ liigitub erakordsete suvelavastuste hulka, tuues eriliselt välja kohavaliku ja lavaruumi. Õhtulehe arvustus märkis ära meeldejäävad rollid ja tugeva ajastutunde. See ongi ehk kõige usutavam märk sellest, et tegemist ei olnud lihtsalt institutsiooni enda eneseülistusega: lavastust hinnati teatrina, oma tugevuste ja puudustega.

Miks see siis õnnestus?

Üks vastus on koht. Akadeemikute allee ei olnud lihtsalt vabaõhulava, see oli osa loost. Publik istus paigas, kus Tehnikaülikooli ajalugu tegelikult juhtus, ning ülikooli keskkond muutus korraga teatriruumiks.

Teine põhjus oli kogukond. Lavastuse sünnis osalesid teatrinäitlejate kõrval ülikooli töötajad, tudengid, vilistlased, muusikud ja tantsijad, kokku rohkem kui sada inimest.

Kolmas põhjus oli vorm. Kui teaduskommunikatsioonis räägitakse sageli sellest, mida teadlased avastavad, siis „Nüüd õpin Mustamäel“ rääkis sellest, kes need inimesed olid ja millistes oludes nad oma tööni jõudsid.

Siin peitub ka lavastuse laiem väärtus. Lavastuse tarbeks koguti ja talletati kümnete Tehnikaülikooliga seotud inimeste mälestusi õppimisest, õpetamisest, teadusest ja ülikooli argipäevast. Lisaks jõudsid Instagrami, blogisse, Youtube’i ja Facebooki suvelavastusest inspireeritud intervjuud vilistlastega õppimisest ja elust Tehnikaülikoolis 1960. aastatest kuni 1990ndateni. Nii ei jäänud lavastuse mõju ainult teatrisaali. Oluline roll oli siin ülikooli kommunikatsiooni keskusel.

„Nüüd õpin Mustamäel“ õnnestus seetõttu, et see ei proovinud muuta teatrit loenguks. Vastupidi – see lubas teatril olla teater ning lasi teadusel ja ülikooli lool jõuda publikuni lavalt.

Artikkel ilmus ajakirjas Mente et Manu.