NBPhO juured on praktilises vajaduses: Eestil ja Soomel oli tarvis välja selgitada parimad noored füüsikud rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile (IPhO) saatmiseks. Kahe riigi vaheline mõõduvõtmine andis õpilastele rahvusvahelise võistluskogemuse ning juhendajatele võimaluse hinnata oma meeskonna taset võrdluses naabritega. Võistlus kogus tasapisi rahvusvahelist tuntust ning järk-järgult hakkasid liituma teisedki riigid: 2015. aastal Läti, aasta hiljem Rootsi. Tänaseks on „Põhja- ja Baltimaade“ olümpiaad pigem brändinimi kui geograafiline piirang, sest võistlus on sisuliselt muutunud ülemaailmseks.

Loomingulised ülesanded ja rahvusvaheline kogukond 

Jaan Kalda on Tehnikaülikooli teoreetilise füüsika professor, kes on Eesti noorte füüsikute juhendamisega tegelenud juba alates 1994. aastast. Tema kirjutatud õppematerjale kasutatakse paljude riikide treeningtsüklites, sealhulgas USA-s, Ühendkuningriigis ja Indias. Aastatel 2013–2020 juhendas ta lisaks Eesti võistkonnale Saudi Araabia noori füüsikuid, mis andis talle ainulaadse vaate erinevatele lähenemistele füüsikahariduses. Kalda tunneb rahvusvahelise võistlusmaailma nõudmisi seestpoolt ning just see kogemus on kujundanud NBPhO profiili, kus ülesanded peavad olema loomingulised, mitte lihtsalt rasked. 

Kalda on tõdenud, et Eesti võistkondade tugevus on olnud kontseptuaalselt keerukate ülesannete lahendamine. NBPhO ülesanded peegeldavad just seda filosoofiat ehk need peavad puudutama päriselu nähtusi, mitte olema abstraktne matemaatiline harjutus. Selle lähenemise viljad on näha võistlejate reaktsioonides. 

Professor Kalda toob näiteid: „Ülesanded, mis õpilastele endile kõige rohkem meeldisid, käsitlesid seda, kuidas kiigel kiikuja kükke tehes hoogu kogub, ja kuidas teha kindlaks ülehelikiirusel lendava hävitaja vähim kaugus möödalennul, kasutades lennuki tekitatud müra spektrogrammi. Ühes ülesandes vaadeldi, kui palju tekib veeldatud süsihappegaasil toimiva tulekustuti kasutamisel kuiva jääd sõltuvalt sellest, kas ballooni hoida püsti või pöörata tagurpidi.“ 

Kalda rõhutab, et NBPhO ei ole ainult TalTechi projekt. „Kuigi korraldus ja ülesannete kokkupanemine oli TalTechi õlul, panustasid nii Soome, Rootsi kui ka Läti juhendajad hindamisse olulisel määral ja esitasid mitmeid häid ülesandeid,“ ütleb ta. Ettepanekuid tehakse üle maailma, näiteks tänavu jõudis võistluskomplekti ülesanne, mille pakkus välja Singapuri nooruk. Selline koostöö on üks põhjus, miks võistlus toimib – sellel on usaldusväärne rahvusvaheline kogukond, mitte ainult üks korraldaja. 

Rohkem kui olümpiaad 

Kalda sõnul on võistluse populaarsuse taga eelkõige ülesannete ja hindamise kõrge kvaliteet, mis meelitab osalema riike üha kaugemalt. Tänavu aprillis tuli võistlema 13 riiki: Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Gruusia, Vietnam, Saudi Araabia, Serbia, Brasiilia, Küpros ning esmakordselt Hiina. Tänavused ülesanded olid tema hinnangul keskmisest pisut raskemad, kuid see ei heidutanud tugevaid külalisvõistkondi ja punktisummad kujunesid hoopis suuremaks kui tavaliselt.

Tänavu kujunes üldarvestuse võitjaks eestlane Kaarel Toomet, kes kogus 51,7 punkti, jättes seljataha kaks Hiina võistlejat. Neljanda koha hõivas Vladyslav Lypnytskyi Küproselt 44,6 punktiga. Kuldmedali pälvis eestlastest ka Marten Suits ning hõbemedali veel viis eestlast: Toom Allikmäe, Nurkhan Torekhanov, Kaaren Cornelius Sinijärv, Kristjan Lepp ja Uku Nael. See on märkimisväärne tulemus, eriti arvestades võistluse üha kasvavat rahvusvahelist konkurentsi. Punktide alusel anti välja 15 kuld-, 18 hõbe- ja 24 pronksmedalit.

NBPhO tähendus ulatub aga kaugemale ühest edukast võistluspäevast. Kalda sõnul on stimuleeriv regionaalne konkurents see, mis aitab Eesti noortel rahvusvahelisel foonil kerkida, ja selles osas võlgneme palju just NBPhO-le. Võistluse tulemuste põhjal komplekteeritaksegi igal aastal riiklikud meeskonnad Euroopa füüsikaolümpiaadile (EuPhO) ja rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile (IPhO). NBPhO-l saadud kogemus kujundab noorte ambitsioonitaset viisil, mida tavaõpe ei anna. Rahvusvaheline keskkond ja kokkupuude maailma parimate eakaaslastega jätavad jälje, mis kestab kaua. 

Täna, kakskümmend kolm aastat hiljem, on see, mis algas kahe riigi praktilisest vajadusest, kujunenud võistluseks, kuhu tullakse mitmelt mandrilt. Võistluse maine on aastate jooksul vaikselt, kuid katkematult kasvanud. Selle maine hoidmine nõuab aga igal aastal märkimisväärset pingutust: head ülesanded, aus hindamine ja järjepidevus, mis tähendab uut ringi ülesannete kogumist, testimist ja hindamisjuhendite koostamist, sageli vabatahtliku tööna ja rahvusvahelises koostöös. 

Võistluse kasv ei ole olnud eesmärk, vaid loomulik tagajärg sellele, et tehtud töö on olnud hea ja rahvusvaheline kogukond on seda märganud. Niikaua kui need põhimõtted kehtivad, on põhjust oodata, et järgmise aasta aprillis koguneb Tallinna Tehnikaülikooli taas delegatsioone kõikjalt maailmast ja et Eesti noored on ka siis nende seas, kes konkurentsis esile tõusevad.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.