Kellelegi ei meeldi mõttetud koosolekud. Veel kümne aasta eest toriseti „see koosolek oleks pidanud olema e-kiri!“ Info pidi liikuma kiiresti ja ehk liigagi tihti eeldati, et selleks ei pea kusagile minema ega kellegagi kohtuma. Pandeemia pani omalt poolt pitseri: olime uhked, et meil on kõik need suhtlusvõimalused ilma kohtumata! 

Aga siis me jäimegi neisse kohtumisvabadesse „võimalustesse“ nii kinni, et neist on saanud kohtumisvaba suhtlemisvõimetus.

Enam ei meeldi kellelegi nende elektronpostkast, kuhu tuleb kirju suurel kiirusel hulgakaupa ja mitte igaüks neist ei ole vajalik. Loomulikult tähendab see, et vajalik mattub ebavajaliku alla ja väärt sõnumid ei jõuagi saajani. Ja nii nagu kümne aasta eest ei tahtnud keegi veel ühte koosolekut, ei taha nüüd keegi veel ühte e-kirja.

Üha rohkem kuulen nii oma töös kui teiste juttudes, kuis kirja saatmisele ei järgne reaktsiooni, aga kui inimesega sel teemal rääkida, olgu privaatselt või koosolekul, läheb tegudeks – sest ta lihtsalt ei näinud või ei lugenud seda kirja.

Mida siis teha, kui vajalik info jääbki postkastides nullideks ja ühtedeks, mida keegi ei märka? Kuni me telepaatiat veel filigraanselt ei valda, on oma sõnumite edastamiseks üks hea äraproovitud viis: inimestega rääkida. 

Kolleegidega kohtuda lõunasöögiks, teha pärastlõunal kõnniring ümber maja või helistada. Sõprade ja perega kohtuda köögilaua taga, teha õhtul kõnniring metsas-pargis või, jälle, helistada.

Ja kui me seda teeme, kui me saame üle oma kohtumistevabast suhtlemisvõimetusest, siis võib-olla, võib ju olla, et me saame üle ka üha süvenevast üksilduse pandeemiast.

Repliik ilmus ajakirjas Mente et Manu.