Tehnikaülikooli lõpetamine ei tähenda ainult ühe eluetapi lõppu, vaid sageli hoopis uute traditsioonide algust. Iga-aastased õpperühma kokkutulekud, ühised spordi- ja kultuuriüritused ning erialapäevad hoiavad endiseid õpingukaaslasi ühenduses ka pärast diplomi saamist. Meeleolukad kokkusaamised ja toredad traditsioonid näitavad, et ülikoolivaim ja kuuluvustunne seovad lõpetajaid ajast aega terve elu.

Lõpetamise puhul „roosad paberid“

Pärast TPI lõpetamist ei saanud toonased soojusenergeetika eriala OAS-65 lennu vilistlased kohe diplomit kätte. Selle asemel anti neile nn roosad paberid, mis kinnitasid õppe edukat läbimist.

Noored spetsialistid suunati tööle ning alles pärast aastast töökogemust otsustati, kas nad on diplomi väärilised.

Diplom anti hiljem üle ilma suurema pidulikkuseta. See aga lõpetajate meeleolu ei rikkunud – õpingutega ühele poole saamist tähistati ühiselt restoranis Kevad, kuhu kutsuti ka armastatud õppejõud. Õhtu jäi meelde ka restorani seinal olnud humoorika sildi tõttu: „Jootraha solvab nõukogude inimest“, millele keegi naljanina oli lisanud sõna „väike“.

Paadiseiklus Karjalas

Matkamine Eestis ja mujal on olnud armastatud tegevuseks Tehnikaülikooli tudengitele ning vilistastele läbi aja. Automaatika eriala AA-62 õpperühma matkad said alguse juba tudengipõlves, kui sõideti jalgratastega ümber Eesti ja vändati pärast neljandat aastat Riiga praktikale, hiljem lisandusid paadi- ja automatkad.

1962. aasta suvel pärast automaatika eriala lõpetamist võeti ette retk Karjalasse. Osa matkajaid suundus teele jalgratastel, teised rongiga läbi Leningradi, et lõpuks kohtuda Priozerskis ning alustada seikluslikku paadimatka Vuoksa jõel ja Karjala järvedel. Päevad möödusid loodust nautides, järvelahinguid pidades ja „Karjala aja“ järgi hommikuid pikemaks venitades. Eriti meeldejäävaks kujunes paatide vedamine üle veelahkme teise jõkke ehk „volok“. Poisid tirisid ja lükkasid paate, tüdrukud ergutasid kaasa. Higine pingutus lõppes ülemeeliku veesõjaga.

Väiksemas koosseisus toimus aasta hiljem automatk Karpaatidesse, kus ühiselt vallutati selle kõrgeim tipp – Goverla, ja sellest järgneval suvel viis rännutee Kaukaasia peaahelikule.

Sellele, kes naise võttis

Automaatikute abiellumiste laine sai alguse juba viimasel tudengiaastal, kui üks noormees teise järel poissmehepõlvega hüvasti jättis. Hoogsa pulmade aja tähistamiseks sündis vahva traditsioon – rändav pulmakarikas pealkirjaga „Sellele, kes naise võttis“. Esimest korda võeti karikas pidulikult käiku 1964. aastal Jaan Võrgu pulmas Patikal, kuhu oli kokku kutsutud terve õpperühm. Aasta hiljem rändas karikas juba Lätti Dzintarisse, kus tooste Ülo ja Skaidrite Nurgese auks peeti nii eesti kui ka läti keeles ning karikas käis korduvalt ümber peolaua, sütitades ühist laulmist ja rõõmsat melu. Algul kuulus tava juurde ka väike hõbedast viinatops AA märgi ja abiellujate nimedega, kuid hõbeda kallinemine lõpetas selle toreda lisa üsna ruttu. Karikas ise aga jätkas järjekindlalt oma teed ühest pulmast teise ning muutus õpperühma kokkutulekute lahutamatuks sümboliks. 2025. aasta suvel tähistasid Ülo ja Skaidrite oma teemantpulma ja nii jõudis pulmakarikas ringiga tagasi nende hoole alla.

Kõige kuumem traditsioon

Soojusenergeetika 1965. aasta vilistlaste kokkusaamiste keskseks traditsiooniks kujunesid kaks korda aastas toimunud kevad- ja sügissaunad. Sageli kuulus saunaskäigu kõrval programmi mõni huvitav loeng, ajaloo- või loodusobjekti külastus ning orienteerumisvõistlus. Aastate jooksul muutusid kokkusaamised peresündmusteks, kus osalesid ka abikaasad, lapsed ja lapselapsed. Eriline roll oli kunstnikuhingega Tiit Pukil, kes kujundas igaks kokkusaamiseks omanäolise „saunapileti“. Need väikesed kunstiteosed allkirjastati ühiselt ning neist said hinnalised mälestusesemed aastakümneid kestnud sõprusest. Sama hoolega valmisid tema käe all juubelikaardid õppejõududele ning rühmakaaslastele.

Käesoleva aasta 17. jaanuaril tähistati Nõmme Jaamarestoranis 60 aasta möödumist lõpetamisest. See oli õpperühma 100. kokkusaamine.

Kuidas mõõta mehisust ja kellele jagada viinereid?

Kõige järjepidevamaks AA-62 kokkusaamiste traditsiooniks on Tehnikaülikoolis toimuvad iga-aastased automaatikapäevad märtsis. Pärast päevakorra lõppu koguneb rühm vanu lugusid üles soojendama, maailma asju paika panema ning järgmise suvise kokkutuleku aega ja kohta otsustama.

Ajapikku sündis ka legendaarne ennustusvõistlus. Tulevikku proovitakse ennustada viie aasta peale ette: millised probleemid saavad ühiskonnas kõige põletavamaks? Parimatele visionääridele on auhinnaks väärikas „viinerimedal“: esimene koht saab ühe viineri, teine kaks ja kolmas koguni kolm. Idee sai inspiratsiooni automaatika suurkuju Norbert Wieneri nimest ja mälestusest.

Loomulikult ei ole ükski kokkutulek möödunud ilma sportlik-tehnilis-mehelike mõõduvõttudeta. Kavas on olnud inimpüramiidide ehitamine, vibulaskmine heinakuhjale asetatud õuna pihta, noolevise, petank, kätekõverdused, köievedu ning reaktsioonikiiruse test vertikaalselt kukkuva joonlaua püüdmisel.

1987. aastal jõuti lausa teadusliku läbimurdeni, kui töötati välja keerukas matemaatiline valem „mehisuse indeksi“ arvutamiseks. Mõõtmised said tehtud, arvutused kontrollitud, aga siis puhkes vaidluste vaidlus: kas kõige mehisem mees on see, kelle indeks on kõige suurem või siis hoopis kõige väiksem? Sellele küsimusele pole tänaseni lõplikku vastust leitud.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.

LOE ROHKEM:

Nurges, Ü., Odrats, I. „AA-62 Sõnas ja pildis ehk tõestisündinud lood TPI automaatika eriala õpperühmast AA-62“ 
Tallinn: AA-62 Print, 2017

Jõgisu, E. (koost.). „OAS-65 inseneritee kõrval“ Tallinn: OAS, 2021