Kristo Karjusti teekond Tehnikaülikooli polnud algselt täpselt ette planeeritud. Õppides Nõo Reaalgümnaasiumis, suundus tema terve klass peaaegu ühiselt Tartu Ülikooli füüsikat õppima. Ka Karjust astus Tartusse sisse, kuid et tema isa oli lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI), otsustas ta proovida kätt ka Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonnas tootmistehnika erialal. Sisseastumise pingerida nähes avastas ta end kolmandalt kohalt ning mõtles muheldes, et kolmanda tulemusega võiks õppeprotsess mööduda suhteliselt kergelt.

Õpinguid alustades kehtis ülikoolis veel 4+2 süsteem ehk neli aastat bakalaureuseõpet ja kaks aastat magistrantuuri. Bakalaureuseõppesse astus kokku umbes 170 tudengit. Esimesed kaks aastat õpiti ühiste üldainete raames suure seltskonnaga ning alles seejärel toimus spetsialiseerumine tootmistehnikasse. Karjust läbis nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktorikraadi täpselt nominaalajaga.

Legendaarsed suulised eksamid, 6-tunnised ootamised ja “matrikli-taktika”

Õppetöös olid toona kesksel kohal suulised eksamid, millel oli Karjusti meenutuste kohaselt oma kindel võlu ja strateegia. Aines tugevad tudengid läksid ruumi esimesena, et vastata oma teadmised ette ja säästa kursusekaaslasi – teised said samal ajal uksel kuulata ja julgust koguda. Kui teadmised olid pigem keskmised, oli targem siseneda esimese viie seas ja vastata viiendana: nõnda jõudis kuulata nelja eelmise vastuseid ning nende põhjal oma esitlust kohendada.

Eksamid võisid kujuneda ka tõeliseks kannatlikkuse proovikiviks. Karjust meenutab juhtumit, kus eksam kestis kokku koguni kuus tundi. Ainet andnud õppejõud oli ühtlasi dekaan ja morjendatud tihedatest koosolekutest – tudengid ootasid ukse taga, kuni õppejõud koosolekute vahepeal vastuseid vastu võttis. Kuigi ootamine tegi pahaseks, oli rõõm kättesaadud hinnete üle seda suurem.

Teine vankumatu atribuut oli tudengi matrikkel. Hinne oli vaja kohe kohapeal matriklisse sisse kanda, sest hiljem ei pruukinud sooritus õppejõule enam täpselt meenuda. Matrikkel oli tõeline A ja O, mis pidi tudengil alati kaasas olema.

Õppematerjalide osas ei olnud internetist või AI-st juttugi, ainus tõeline tõearhiiv oli õppejõu loengukonspekt, mida täiendati raamatukogus. Omakäelisest konspektist oli õppimine lihtne, teiste märkmetest teadmiste omandamine nõudis aga oluliselt rohkem vaeva. Eksamiteks valmistumiseks kasutas Karjust lihtsat taktikat:

• Esimene päev: loengukonspekti läbitöötamine ja olulise allajoonimine.
• Teine päev: keskendumine vaid allajoonitud põhiteadmistele.
• Kolmas päev: kinnistamine enne eksamiruumi astumist.

Visuaalse mälu tõttu ei kulutanud ta aega spikrite kirjutamisele. Ühel kriitilisel semestril tuli tal sooritada koguni kaheksa eksamit, mille järel võttis ta vastu otsuse piirduda edaspidi ökonoomsema seitsme eksamiga semestris.

Inseneridele valmistas omalaadset peavalu aga inglise keel. Kuna paljude tudengite esimene võõrkeel oli olnud vene keel ning teistele saksa keel, kujunes ülikooli inglise keel saksa keele taustaga tudengitele tõsiseks komistuskiviks. Tagasisidet ainetele ei antud aga e-keskkonnas: dekanaadist tuli Virrok suvalisel hetkel loengusse, kamandas õppejõu uksest välja ja jagas paberid tudengitele täitmiseks laiali.

Käsitsi joonestamisest kipsipulbrist 3D-printerini

Tehnoloogiline pilt mehaanikateaduskonnas oli 1990ndate lõpus murranguline. Ehkki kasutusel olid juba varajased CAD- ja CAM-tarkvarad ning esimesed analüüsiprogrammid Windows 95 ja Windows 98 ajastul, joonestati paralleelselt käsitsi paberile, et mõista geomeetria tegelikku olemust.

Laborites leidus juba paindtootmisliin ja robotkäsi, millega tudengid tegid muuhulgas katseid kommide avamiseks. Eriti meeldejääv oli instituuti saabunud täiesti esimene 3D-printer – seade, mis töötas kipsipulbri ja liimipeaga, liimides kipsiosakesi kihthaaval kokku. Tänapäeva laserpaagutusseadmetega võrreldes oli see alles algne tehnoloogia, kuid märkis uue ajastu algust.

Ühikaelu: praekartulid, prill-laua laenamine ja kadunud Mitsubishi Colt

Tudengielu argipäev oli materiaalselt tagasihoidlik. Stipendium oli sel ajal vääriline toetus, mis kattis söögi ja igapäevavajadused, mistõttu enamik bakalaureusetudengeid erialasel tööl veel ei käinud.

Kodust – Karjusti puhul Järvamaalt Aravetelt – kaasa võetud toidukott söödi sageli ära esimese õhtuga. Edasiseks põhitoiduks kujunes kultuslik praekartul sibulaga.

Kuigi Karjust elas bakalaureuseõppe ajal korteris ja selekteerus ühikasse alles magistri- ja doktorantuuriperioodil, võttis ta ühikaelust osa algusest peale. Tingimused olid meeldejäävad: kui sooviti ühiskondlikku tualetti kasutada, pidi koridoripealt laenama prill-laua. Samuti oli veel elus nõukogudeajast pärinev traditsioon visata ühika aknast alla vanu telekaid – meenutuste kohaselt aitas Karjust ühte telekat väljaviskamiseks ette valmistada ja alla tõsta, kuigi ise ta seda aknast välja ei lennutanud.

Tudengielu üheks meeleolukamaks juhtumiks kujunes aga õppelaenu eest ostetud punane kolmeukseline Mitsubishi Colt. Karjust parkis oma ülekullatud sõidukit alati ühiselamu kõrval asuvate prügikastide juurde. Ühel hommikul loengus olles helistas kursusekaaslane ja küsis, kus auto on. Selgus, et sõiduk oli prügikastide kõrvalt lihtsalt jalga lasknud. Nädal hiljem helistas politsei ja teatas auto leidmisest. Masin oli küll terves tükis, kuid tihedalt kasse täis kiilutud.

Tööstusest ülikooli: “Aeg on riiki teenima hakata”

Pärast bakalaureuseõpet töötas Karjust tarkvaramüügis ning siirdus seejärel magistrantuuri ja doktorantuuri. Tema magistritöö juhendajaks oli mehaanikateaduskonna dekaan Jüri Papstel, kes lahkus enneaegselt, misjärel võttis juhendamise üle professor Rein Küttner. Doktoritöö valmis tööstusdoktorantuurina: samal ajal kui Karjust töötas Balteco tütarettevõttes Wellspa tootmisjuhina (valmistades välibasseine ja tervisekapsleid), tegi ta mahukaid katseid suuregabariidiliste plastdetailide tootearenduses.

Doktoritöö kaitsmise järel kutsus professor Küttner noore teadlase enda juurde ja sõnas järeleandmatult:  “Kristo, aitab küll, nüüd tuleb riiki teenima hakata.”

Nõnda suurendas Karjust koormust ülikoolis ning vähendas tööd tööstuses. 2011. aastal valiti ta masinaehituse instituudi direktoriks, kust juhtida tuli kogenud professoreid ja tugevaid isiksusi, kus parimaks tööriistaks osutus terve maamehe loogika ning ühtehoidev kollektiiv. Vabal ajal leidis ta tee ka Kapa korvpalliklubisse, kus kolleeg Martin Eerme lobitöö tulemusena löödi kaasa sõbralikus ja toetavas meeskonnavaimus.

Tehnikaülikooli vaim ja Mustamäe männid

Võrreldes tänapäevaga, mil kommunikatsioon toimub nutiseadmetes, meenutab Karjust oma keskkooliaega, mil koju helistamiseks pidi sõitma rongiga Tartusse kõnekaardi automaadi juurde. Ülikooli tulles oli tema esimeseks mobiiltelefoniks klapiga Ericsson.

Tänastele koolilõpetajatele soovitab tenuuraprofessor kindlasti Mustamäe kampust: siin on kõik käe-jala juures, kaasaegne laboribaas ja eelkõige Mustamäe männid. Kui õppetööst või eksamiteks valmistumisest närv mustaks kisub, aitab tiir mändide all hapnikku hingates meeleolu taas selgeks ja positiivseks saada.