Vanemteadur Kaarel Adambergi teekond toiduteaduse juurde sai alguse juba lapsepõlves, kui talle maitsesid vanaema tehtud päris toidud otse põllult. Huvi toiduvalmistamise keemilise ja tehnoloogilise poole vastu tekkis tal sügavamalt põhikoolis, mil ta püüdis mõista, kuidas samadest koostisosadest saab valmistada nii erinevaid asju nagu biskviiti, beseed, sefiiri või leiba. Kuigi kooli õpetajad imestasid headest hinnetest hoolimata keemia valiku üle, astus Kaarel ainukesena oma klassist keemiaeksami teinuna Mustamäele toidutehnoloogiat õppima.
1990ndate alguses oli ülikoolielu täis katsetusi, sest Kaarli lend oli esimene, kes alustas uut nelja-aastast bakalaureuseõpet. Õpetust jagas toonane “hallipäine kaardivägi” – kogenud professorid nagu Mihkel Veiderma, Ülo Lille ja Aino Kann, kelle loengutes tuli kõike tohutult konspekteerida.
Loengutest jäi eriliselt meelde professor Raivo Vilu üldloodusteaduse kursus, mis pani paika teadusliku mõtlemise mastaabi: alates ühest grammi miljondikku kaaluvast bakterist kuni miljardite mikroobideni ühes jogurtilusikatäies.
Tänapäevaste sülearvutite asemel näidati arvutiõpetuses alles “musta kasti” ja õpetati ruutvõrrandi lahendamist ning laboriprotokolle kirjutati paberile. Eriti meeldejäävad olid ka toonased range korraga õppejõud, kes võisid vahel klassiruumis suitsu teha ja teadmiste puudumisel tudengeid dokumente välja võtma saata.
“Kuivikuajastu” ja geniaalne iseehitus
Kaarel nimetab 1990ndaid teaduses “kuivikuajastuks”, sest rahastuse puudumise tõttu kuivas kõik kokku, kuid see-eest oli aeg ülimalt loominguline. Kui laboris polnud suurt ja kulukat sisseseadet katsesöötmete jaoks, soovitas juhendaja ehitada katsevahendid ise riiulilt leitud klaasist tsentrifuugitopsist. Sellest isetehtud miniatuursest bioreaktorist sai alguse katseseade, mille abil kaitsti hiljem lausa kolm doktoritööd.
Toona tähendas teadlaselt nõutav leidlikkus vanade seadmete kokkupanemist, temperatuuri ja pH-mõõtjate reguleerimist ning katseklaasides põnevate katsete korraldamist.
Kuuenda korpuse õllekas ja öised katsed laboris
Tudengielu ei koosnenud Kaarli jaoks 1990ndate diskomuusikast ega pidutsemisest, vaid pigem ülesannete lahendamisest Tehnikaülikooli 6. korpuse õllekas.
Kuna bakterid kasvavad ööpäevaringselt 24/7, olid ööl läbi laboris katsete tegemised ja jälgimised täiesti tavapärased. Pärast lõputöö tegemist keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis tekkis Kaarlil sügav huvi teadustöö vastu, mis viis magistratuuri, doktorantuuri ning 2000. aastal alalise töökohani Tehnikaülikoolis.
Terviktoit ja ühiskondlik kasu
Tänapäeval tegeleb Kaarel mikrobioomi ja toidu mõju uurimisega ning väärtustab kokanduses eelkõige lihtsust ja naturaalseid maitseid. Toitumises pooldab ta terviktoidu kontseptsiooni ning kohalikke tooraineid, näiteks rukist, kaera, kapsast ja kartulit, suhtudes samal ajal kriitiliselt üle-tehnologiseeritud lihaasendajatesse.
Tema ja tema uurimisrühma sihiks on viia toiduteaduse teadmised ühiskondliku kasuni, et tööstuses hakataks tootma tooteid, mis on inimese tervisele tegelikult kasulikud.