Tänaseks on kunagisest kunstiülikooli pürgijast saanud Tallinna Tehnikaülikooli professor ja ehituse ning arhitektuuri instituudi direktor. Sarjas „Õpin Mustamäel“ meenutab Irene Lill oma värvikat noorusaega, toonaseid õppejõude, tudengielu ja juhuseid, mis tema elukäiku kujundasid.

Lapsepõlv mitme keele ja riigi vahel

Irene Lille lugu algab tegelikult juba ammu enne tema enda ülikooliõpinguid. Tema isa asus õppima laevaehitust toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI), kuid kui eriala teisel kursusel suleti, viis õpitee ta Leningradi Laevaehituse Instituuti. Seal kohtus ta Irene emaga, kes õppis logopeediat ja defektoloogiat.

Irene sündis Jaltas, kust oli pärit tema ema. Esimesed eluaastad möödusid aga Eestis vanaema juures, sest vanemad pidid pärast õpinguid täitma nõukogudeaegset töökohustust. Kooliteed alustas Irene Tallinnas 7. keskkoolis, praeguses Inglise Kolledžis. Kaheksanda klassi järel viis isa töö pere Poolasse, kus Irene jätkas õpinguid Varssavis Nõukogude Liidu saatkonna kooli internaadis.

Kuigi vene keelt oskas ta juba lapsest saadik, nõudis venekeelne kool alguses harjumist. Igapäevasest suhtluskeelest polnud palju abi, kui tuli mõista matemaatika ja keemia erialatermineid. Kogenud õpetajate toel sai ta siiski kiiresti järje peale.

Mitmekeelses peres oli keeltel ka oma mänguline roll. Irene meenutab, kuidas ema suguvõsas kasutati kuulmis- ja kõnepuudega vanatädilt õpitud viipeid omamoodi salakeelena. Jaltas suvitades täitis sama ülesannet eesti keel, millest ümbritsevad inimesed enamasti aru ei saanud.

Kunstikoolist jäi puudu mõni punkt, ehitusest sai elukutse

1975. aastal naases Irene 16-aastasena Eestisse. Poola kümneaastase koolisüsteemi tõttu oli tal keskharidus juba käes, samal ajal kui tema endised klassikaaslased Tallinnas alles viimasesse klassi läksid.

Irene soovis õppida kunsti ja kandideeris Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti ehk ERKI-sse. Paraku jäi ta sisseastumiskatsetel napilt joone alla. Et teiste kõrgkoolide päevase õppe vastuvõtt oli selleks ajaks lõppenud, otsustas ta proovida TPI õhtust osakonda. Ehituse erialale pääses ta sisse ning esialgu oli plaan lihtne: õppida aasta ja proovida siis uuesti kunstiga seotud erialale, seekord arhitektuuri.

Aga läks teisiti. Ehitus hakkas talle meeldima ja aasta pärast vahetas ta õhtuse õppe päevase vastu. Arhitektuuriõpingute plaan jäi sinnapaika. Nõnda sai erialast, kuhu ta oli sattunud peaaegu juhuslikult, tema elukutse aastakümneteks.

Arvutid täitsid terveid ruume ja jooniseid tehti tušiga

Ülikooliõpingute kõrval alustas 16-aastane Irene ka tööelu. Tema esimeseks töökohaks sai Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituut, kus ta töötas laborandina. Tänapäeva tudengil võib olla keeruline ette kujutada aega, mil arvuti polnud laual või taskus, vaid võttis enda alla terve ruumi. Just selliste Minsk-tüüpi arvutitega instituudis töötatigi.

Arvutustulemused väljastati pikkadel paberiribadel ning Irene ülesanne oli nende põhjal graafikuid koostada. See tähendas muu hulgas jooniste hoolikat tušiga kalkeerimist, mis nõudis kannatlikkust ja täpsust.

Eriti kannatlikuks Irene end aga ei pea. Ometi sobis talle teaduskeskkond ning laboranditöö andis esimese kokkupuute maailmaga, millesse ta hiljem ise teadlase ja õppejõuna panustama hakkas.

Õppejõud, kelle õpetussõnad jäid meelde aastakümneteks

TPI õpingutest rääkides meenutab Irene erilise muhedusega oma õppejõude. Nende hulgas oli nii nõudlikke pedagooge, meisterlikke selgitajaid kui ka värvikaid isiksusi, kelle õpetused on meeles tänaseni.

Tugevusõpetuse õppejõud Topnik jäi meelde erakordse tahvlijoonistamise oskusega. Tema joonistatud ringid olid sedavõrd täiuslikud, nagu oleks need sirkliga tehtud. Lisaks oskas ta tudengeid motiveerida: edukalt sooritatud kontrolltööd võisid vabastada eksamist.

Teraskonstruktsioonide professor Aare õpetas aga midagi, mille väärtus pole aastakümnetega vähenenud – oskust hinnata arvutustulemuste suurusjärke. Ajal, mil arvutati veel lükatiga ja esimesed taskuarvutid alles kasutusele tulid, hoiatas ta tudengeid pimesi komakohtade usaldamise eest. Oluline polnud üksnes arvutamine, vaid ka arusaamine, kas saadud tulemus üldse mõistlik tundub.

Meelde on jäänud ka nõudlik pinnaste õppejõud Enno Soonurm ning ehitusmasinate õppejõud Aksel Putk, kelle juhendamisel tuli praktikal nii auke kaevata kui ka masinaid tundma õppida.

Neid meenutusi kuulates saab selgeks, et heast õppejõust jääb tudengile sageli meelde palju enamat kui õppeaine sisu. Mõnikord on selleks üks õpetussõna, mõnikord iseloomulik harjumus või oskus keeruline asi lihtsaks teha.

Stipendium, väike laps ja ERKI peod

Irene tudengiaastad polnud sugugi ainult loengud, kontrolltööd ja eksamid. Juba teisel kursusel sündis talle tütar ning ülikooliõpingud tuli ühendada noore pere igapäevaeluga. Tema abikaasa õppis samal ajal ERKI-s. Noored elasid kord ühe, kord teise vanemate juures ning vanavanemate abi oli hädavajalik.

Raha oli vähe, kuid sellega tuldi toime. Irene meenutab, et stipendium ja poole kohaga laborandipalk andsid kokku 80 rubla kuus. See summa jagati mõttes võrdselt kolme pereliikme vahel.

Kõige selle kõrvalt jagus aega ka tudengieluks. Kuna abikaasa õppis kunstiinstituudis, oli Irene tihedalt seotud ERKI seltskonnaga. Käidi pidudel ja kunstilaagrites ning veedeti suvesid kunstnik Valdur Ohaka juures.

Omaette peatükk olid TPI kursusepeod, mida peeti muu hulgas Nõmme restoranis. Tollases restoranikultuuris oli tähtis tegelane šveitser, kelle heatahtlikkusest sõltus nii mõndagi. Restoranis mängis päris orkester ja tantsupõrandal sai õhtu jooksul korralikult jalga keerutada.

Need mälestused annavad aimu ajast, mil tudengielu ei tähendanud ainult õppimist, vaid ka sõprussuhteid, loomingulist seltskonda ja oskust vähesest palju välja võluda.

22-aastaselt teisele poole õppejõu lauda

Ülikooli lõpetamise järel tehti Irenele ettepanek jääda TPI-sse tööle. Üks esimesi küsimusi oli, kas ta masinakirja oskab. Irene vastus oli talle omaselt enesekindel: tähti ta ju tunneb, küllap leiab ka kirjutusmasinal õiged klahvid üles. Nii algaski tema akadeemiline karjäär. Vaid 22-aastasena seisis ta juba ise tudengite ees Kopli õppehoones.

Noorel õppejõul tuli aga lahendada ootamatu probleem. Kuna ta oli oma üliõpilastega peaaegu ühevanune, ei tehtud neil alati vahet. Eriti keeruline oli varahommikul auditooriumi võtit kätte saada, sest maja valvanud töötajad ei pruukinud teda õppejõuks pidada.

Lahendus oli lihtne ja ajastule iseloomulik: Irene hakkas kandma valget kitlit. See andis talle vajaliku autoriteedi ja tegi kohe selgeks, kummal pool õppejõu lauda tema koht on.

Mustamäelt rahvusvahelisse teadusmaailma

Õppejõutöö kõrval jätkas Irene teadustegevust. Pärast kandidaadikraadi omandamist kaitses ta 2004. aastal doktoritöö, mille järel avanesid uued rahvusvahelised koostöövõimalused. Tema doktoritöö oponent, Inglismaal asuva Salfordi ülikooli teadlane, kutsus teda osalema projektis, mis keskendus 2004. aasta India ookeani tsunami järel toimunud taastamistöödele.

Sellest sai alguse pikaajaline koostöö Suurbritannia ja Sri Lanka ülikoolidega. Uurimisvaldkonnaks kujunes disaster resilience ehk ühiskondade ja ehitatud keskkonna vastupidavus katastroofidele ning võime neist taastuda.

See on valdkond, kus inseneriteadustest üksi ei piisa. Katastroofideks valmistumine ja nende tagajärgedega toimetulek eeldab koostööd ka sotsioloogide, psühholoogide ning paljude teiste erialade esindajatega.

Nii viis kunagine juhuslik erialavalik Irene teadustööni, millel on otsene seos inimeste turvalisuse ja ühiskondade toimepidevusega.

Nõmme kuivkäimlast Mustamäe mugavusteni

Mustamäega seob Irenet rohkem kui üksnes ülikool. Ta mäletab ka linnaosa kujunemist ajal, mil uued paneelmajad kerkisid veel ehitusjärgus piirkonda. Pere kolis Vilde tee lõppu ajal, mil Mustamäe polnud kaugeltki selline nagu praegu. Enne seda oli elatud Nõmmel majas, kus tuli kasutada kuivkäimlat. Seetõttu tundus uus korter oma sooja vee ja vannitoaga tõelise luksusena.

Praegu hindab Irene Mustamäe juures hoopis midagi muud: aastakümnetega suureks kasvanud puid, männikuid ja rohelust, mis annavad linnaosale oma näo. Akadeemia tee õppehoonest välja vaadates näeb ta piirkonda, mille muutumist on saanud ise pealt vaadata.

Muutunud on ka ülikool. Kui 1970. aastatel tuli infot otsida raamatutest, konspektidest ja õppejõudude käest, siis nüüd on teadmised vaid mõne kliki kaugusel. Samas on tudengite ajakasutus teistsugune – paljud töötavad õppimise kõrvalt ning peavad jagama tähelepanu mitme kohustuse vahel.

Ka ehitusvaldkonna küsimused on muutunud. Tänaste inseneride jaoks on üha olulisemad kliimaneutraalsus, ringmajandus ja materjalide säästlik kasutamine.

„Siis tundus, et oled nii tark ja kõik on võimalik“

Kui Irene Lill mõtleb tagasi oma noorusaastatele, ei igatse ta niivõrd toonast tehnoloogiat, elukorraldust või isegi tudengipidusid. Kõige rohkem tahaks ta tagasi 16–17-aastase inimese piiritut enesekindlust. Seda tunnet, et tead juba kõike, saad kõigega hakkama ja ükski unistus pole liiga suur.

Aastatega on tulnud teadmised, kogemused ja arusaamine sellest, kui palju on maailmas veel avastamata ning õppimata.

Võib-olla ongi selles Irene loo kõige toredam vastuolu. Noorena tahtis ta saada kunstnikuks, kuid sattus ehitust õppima. Hiljem sai temast õppejõud, teadlane ja professor. Ning kuigi tema erialane teekond on viinud teda Mustamäelt kaugele maailma, on ta ikka tagasi sealsamas – ülikoolis, kuhu ta 16-aastasena esialgu vaid üheks aastaks õppima tuli.