Kuidas juhuslik uksest sisseastumine määras kogu tuleviku

1993. aastal Kesk-Eestist Tehnikaülikooli astunud Raivo Selli jaoks oli Tallinna tulek üsna loomulik valik, sest tema vanemad olid samuti TPI lõpetanud. Algselt oli plaan minna õppima hoopis informaatikat või arvutiteadust, kuid avatud uste päeval juhtus meeldejääv vahejuhtum: Raivo sattus fuajees kogemata valesse gruppi ja viidi ekskursioonile mehaanikateaduskonda. Viiendas korpuses aparaadi- ja masinaehituse laboreid uudistades tundus ala nii põnev, et juhuslikust veast saigi tema tulevikueriala.

Sel ajal oli kõrgharidus murrangulises seisus – vana süsteem oli lagunenud, kuid uut bakalaureuseõpet polnud veel välja kujunenud. Õppida tuli viieaastases diplomiõppes ning esimesel aastal olid kõik tudengid suurtes üldgruppides. Õppimine käis tollal ainepunktide ehk AP-de alusel, kusjuures 2–2,5-punktine matemaatiline analüüs kujutas endast erakordselt mahukat ja rasket ainet.

Vanalinna katused, tsiviilkaitselaod ja roostes Moskvits

Kuna kodust kaasa antud taskurahast ja kartuliämbrist elamiseks ei piisanud, pidi iga tudeng leidma viise elatise teenimiseks. Raivo esimeseks töökohaks sai varustaja amet AS-is Tallinna Paber, kus möödusid metsikule üleminekuajale kohased seiklused, näiteks avastati tsiviilkaitselaod sadade gaasimaskide ja tuhande elektrimootoriga, mida ettevõtte juhtkond kergel käel maha müüs. Hiljem tehti suvetööna korda vanalinna katuseid, vahetades katusekive otse Riigikogu hoone harjal.

Kui kätte jõudis esimese õppelaenu võtmise aeg, oli summa 1500 krooni (täna alla 100 euro). Sõbraga kahe peale osteti selle raha eest vana roostes Moskvits, millega oli nädalavahetustel hea maalt süüa ja kartuleid pealinna transportida.

Ühikaelu: hiidvoodi ja lendavad kineskoobid

Ühiselamuelu oli 90ndatel värvikas ja kohati ka kirev. Esimestest ühikatest päriti eelmistelt elanikelt tuba, kuhu oli ehitatud üle terve seina ulatuv hiiglaslik lavats-nari, kuhu mahtus magama vähemalt viis-kuus inimest. Samas tuli ette ka tüüpilist 90ndate tänavakuritegevust, kus noa või relvaga ähvardades üritati tudengitelt spordikotte ja kroone käest võtta.

Pidu ja pillerkaar käisid aga käsikäes tudengipäevadega. Üheks meeldejäävaimaks traditsiooniks oli kineskooptelerite aknast alla viskamine, sest katkimineva kineskoobi vali pauk tegi kõigile nalja. Komandantide nimekirjade vältimiseks käidi telereid ja laudu viskamas pigem naaberühika akendest. Legendaarsetel pidudel kultuskohas Roheline Konn või Peda pidudel esinesid ajastu suurimad bändid nagu Singer Vinger ja Vennaskond.

Öötunnid arvutiklassis ja mehatroonika sünnilugu

Õpingute edenedes tekkis mehaanikateaduskonnas tihe sõpruskond eelkõige nende hulgas, kes veetsid oma öötunnid teaduskonna arvutiklassis. Seal asusid esimesed internetiga ühendatud Unix-tüüpi arvutid, kus käsurea pealt sai varajast võrgumaailma avastada.

Arvutihuvi ning aparaadiehituse ühendamisest kasvas loogiliselt välja mehatroonika – valdkond, kus tarkvara saab füüsilise keha. Sellest teekonnast on täna välja kasvanud nii isejuhtivate sõidukite (Iseauto) arendus kui ka füüsilise tehisaru maailm. Nii sai ühest 1993. aastal valesse korpusesse eksinud tudengist Tehnikaülikooli pikaajaline mehatroonika eestvedaja ja kaasprofessor.