Huvi tehnika ja autode vastu suunas teda teedeehitust õppima, kuigi algselt soovitud autode eriala jäi ära vajaliku kuulmise puudumise tõttu. Enne ülikooli astumist lõpetas ta Tallinna 1. Keskkooli (praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi) matemaatika-füüsika eriklassi, kus saadud tugev ettevalmistus võimaldas tal ülikooli esimestel aastatel loengutes muude tegevustega tegeleda.

Suures vooruloengus oli õppimismeeleolu nõudlik, kuid tudengite leidlikkus ei tundnud piire. Legendaarne dotsent Kass alustas oma loengut sõnadega: „Vaadake vasakule, nüüd vaadake paremale, üks kolmandik ei lõpeta,“ ning tõepoolest lõpetas Kendra 25-liikmelisest teedeehitajate grupist vaid 20 tudengit. Igavamate loengute ajal ronis Kendra tahapinki ja luges ingliskeelseid taskuraamatuid (paperback), mida ta hankis raamatupoes töötanud naabri kaudu ja hoidis ülikonnataskus. Samal ajal kuulas ta välismaiseid vinüülplaate, tegi helilintidele salvestusi ning õppis kaante vahelt laulusõnu, mis andsid talle suurepärase inglise keele oskuse.

Tudengielu eriilmelisi seiklusi illustreerib ilmekalt hüdraulika eksami juhtum koos kursusekaaslase Ilmar Jõgiga. Pärast eksamieelset konsultatsiooni läksid nad Kalevi spordihalli Nõukogude Liidu esimestele karate meistrivõistlustele. Eksamipäeval selgus, et neid oli saalis märganud ka õppejõud, kes pani noormeestele karistuseks “kahed”, et nad õpiksid enne korduseksamit konspekti uuesti läbi. Korduseksamil sai Lenini stipendiaat Ilmar Jõgi oma viie ning Kendra võitles samuti välja viie, et saada kõrgendatud stipendiumit (40–45 rubla).

Kendra soov süveneda arvutitehnoloogiasse väljendus eriti ilmekalt teede projekteerimises ja praktilistes töödes. Teede projekteerimise aines valis ta teiste eelistatud Nõukogude autode asemel Tšehhi ajakirjast Svet Motoru pärit 1976. aasta BMW M1 andmed ning arvutas, et see sõidab maanteel mäest üles 200 km/h, võrreldes Volga 40 km/h-ga. Juba teisel kursusel kasutas ta ühiselamu all olnud Nairi arvutit mullahtude arvutamiseks ja programmeeris sellel biorütmide tabeli. Viimasel kursusel teenis ta lepinguliste arvutustöödega rohkem raha kui oma esimesel ametlikul tööpostil pärast kooli lõpetamist.

Pärast ülikooli töötas Kendra arvutuskeskustes ja Maa-ameti valdkonnas, luues maade hindamise süsteeme, ning naasis 2012. aastal ülikooli lektoriks. Lõputöö juhendajalt Vello Mespakilt jäi talle meelde lause: „Ametnikul on tool, tal on istekoht, aga minul on seisukoht.“

Tänastele tudengitele soovitab Ain Kendra olla nagu käsn, võtta õpingutest maksimum, süveneda oma valitud nišši ning julgeda lüüa läbi nii Eestis kui ka maailmas.

Lugu ilmus veebilehel Õpin Mustamäel.